/nginx/o/2008/07/01/53363t1hf555.jpg)
Vabariigi presidendilt Valgetähe V klassi teenetemärgi pälvinud Vene Teatri näitleja ja pedagoog Aleksandr Okunev rääkis Postimehele, et aumärgi saamine oli talle ühtaegu nii suur rõõm kui ka kurb hetk, sest päev enne tähtsa teate saamist suri tema ema.
Teenetemärgi saanud näitleja: ema surm varjutas rõõmu tunnustuse üle
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Te saite veebruari alguses teada, et saate Eesti riigilt aumärgi. Kas see oli teie jaoks rõõmus päev?
Mul on keeruline selle päeva kohta midagi öelda. See oli ühelt poolt suur rõõm, aga teisest küljest oli see minu jaoks väga kurb, sest 4. veebruaril suri minu ema. Nii juhtus, selline on elu. Aga 5-ndal sain teada, et mulle on omistatud autasu. Kahjuks jäi emal üks päev puudu, et sellest rõõmsast teatest osa saada. Arvan, et tal oleks olnud väga hea meel sellest teada saada.
Olete mänginud paljudes uutes Eesti filmides. Kas teid tuntakse ära või ei teata, et meil siin Tallinnas töötab Vene Teatris nii hea näitleja?
Mind teavad paljud kolleegid ja Eesti vaatajad, sest kuulun juba 20 aastat Vene Teatri meeskonda.
Millised viimased Eesti filmid on teile kõige rohkem meeldinud? Olete mänginud nii «Vehklejas» kui «Georgis»: tegemist on väga tuntud eesti filmidega.
Need on tähenduslikud filmid. /…/ Nad on erinevad. Mulle muidugi läks hinge «Georg», sest täna saime koos Marko Matverega autasud ja me mõlemad mängisime selles filmis: tema Georgit ja mina KGB-last, seda ametnikku, kes alguses oli NKVD-lane ja seejärel juba KGB-s ning värbas Georgi esmalt Jaroslavlis. Pärast toimub meil filmis kohtumine juba Soome pinnal Helsingis. Selles mõttes oli mul natuke piinlik kohtuda Markoga. Kukkus nii välja, et me mõlemad saime sellel päeval autasu.
Mida te soovitate nendele eesti vaatajatele, kes tahavad tulla Vene Teatrisse. Milline oleks parim lavastus?
Nagu öeldakse, maitse üle ei vaielda. Mõnele meeldib «Richard», mõnele mitte, mõnele meeldib «Häda mõistuse pärast», aga mõnele see lavastus ei sobi. Seepärast peab olema väga ettevaatlik, kui hakata kutsuma. See on maitse asi. Praegu on vaatajatel väga mitmekülgne valik, aga sellegipoolest on eesti vaataja alati oodatud.