Villu Kangur: «armastus» on eesti keeles üks riimumatumaid sõnu, kuid teame, et selline asi on ilmas olemas

President annab Narvas üle riiklikud teenetemärgid. Foto: Eero Vabamägi

Luuletaja Villu Kangur pidas Narvas kõne teenetemärkide saajate esindajana. Postimees avaldab kõne täismahus!

Väga austatud proua President, teie ekstsellentsid, lugupeetud daamid ja härrad! Arvan suurepäraselt teadvat, mis on etikett. See on asi, mis kleebitakse kauba külge. Sealt saab aimu, palju on kasutatud E-aineid ning millal «parim enne» on möödas. Mina pole sellest iialgi hoolinud. Söön, mis maitseb –, ja teen, mis mulle maitseb.

Jah, aiman eos, et elame ajal, mil kohe lüüakse ka mulle kleepekas otsaette. Et olen nüüd suu- ja ostukorvistatud. Aga vaadake, asi pole nii lihtne – on asju, millega ei kaubelda. Kõige loomulikum neist on südametunnistus, aated ja uhkus olla see, kes sa parasjagu oled. Nii et ärge tulge palun jälle küsima, kas ma olen oma isamaal õnnelik. Suurimat rõõmu pole inimesele antud! Kuidas ma oma riigis teisiti saaksingi?

Olen valikutes vaba, mis vaba. Tunnustus on aga alati tähtis. Tänan kõigi meelespeetute nimel neid, kellel tuli pähe meid teenetemärkidele esitada. Ent kõige tähtsama loen välja statuudist: me peame olema oma riigi suhtes hoolivamad. Jah, ma olen tolerast, kui soovite! Aga hoolin oma Eestist täpselt samamoodi kui vihakülvajad või kasulõikajad. Üks on aga ometigi kindel – meie riigist, kaasmaalastest ja meie sõpradest pean ma väga. Andke andeks, poeet ei pruugi alati ju sinisilmne olla. Sestap jätkan must-valges, mida ma arvan enam-vähem valdavat – ehk riimvärsis:

Oi, ära ole õrnahingeline luuletaja,
vaid ahmi seda õhku, mida sul on vaja!
Kõik eluslepid, allakäigutrepid,
keda see küll kepib?
Sa kas lepid
või siis kaasa stepid.
Samm paremale, teine vasakule ära,
kuid õilishingele on antud teatud omapära:
ma jalutan kesk aeda,
märkan konna
ning hakkan mõtlema, et kes ta on ja,
kas peaksin teda suudlema,
noh, mine tea?
Siis annan talle peost ma ära roiskund kalapea,
kuid saabub siil…
nii lihtsalt see kõik läheb!
On taolist õnne elus antud väga-väga vähe!
Vaid üks käib korraga ja teine kaob –
poeb riida alla peitu,
endal süda taob.
Kuid see on puhtalt minu enda laotud riit!
Konn oli,
siil käis siin,
peaasi, et mu vana kalapea ei näiks
kui läbilutsutatud Eesti Vabariik…
Kes ajab oma asja lihtsalt,
vaikselt,
saab aru,
miks tal maitseb
elada siin paikselt!

«Armastus» on eesti keeles üks riimumatumaid sõnu. Õnneks me teame, et selline asi on ilmas olemas… Musi sünnipäevalapsele otse suule pole ju mingi patt! Elagu minu ja sinu ja meie kallis Eesti – vaba riik!