Päevatoimetaja:
Marek Kuul

Vabadussõja esimese soomusauto koopia ehitatakse Vene veermikule

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Margus Sinimets oma kätetöö ees. Suvel juhib ta Saaremaa sõjavara muuseumi, talvel teeb mandril «imelikke töid», nagu ta ise ütleb. Soomusauto «Estonia» kere läheb värvimisele ja seejärel kaetakse kaevikukilpidega, millest paar tükki kahuritorni juures ka näha on.
Margus Sinimets oma kätetöö ees. Suvel juhib ta Saaremaa sõjavara muuseumi, talvel teeb mandril «imelikke töid», nagu ta ise ütleb. Soomusauto «Estonia» kere läheb värvimisele ja seejärel kaetakse kaevikukilpidega, millest paar tükki kahuritorni juures ka näha on. Foto: Erik Tikan

«Soomusauto ehitamine oli tegelikult plaan B, esialgu oli mõttes hoopis soomusrong,» ütleb Saaremaa sõjavara muuseumi juhtiv Margus Sinimets. Paraku selgus vestlusest Eesti Raudtee esindajatega, et 1950ndate veeremile kavandatud soomusrong ei saaks kunagi liikumisluba.

Eesti Raudtee otsusest kuuldes arvas Sinimets, et kui kodumaal ei tohi, siis laseks ehk hoopis lätlastel ehitada. «Neil on Marienburgi ehk Alūksne kandis üks 1940ndate reisirong, mis teeb kitsarööpmelisel raudteel turistidele lõbusõite, ja sellel on ka Euroopa Liidu sertifikaadid olemas. Sel juhul saaksid kuni EV200ni eestlaste üle naerda!»

Kuna riigi paindumatuse tõttu rongist asja ei saanud, läks Sinimets plaaniga B Kaitseliidu jutule. Ikka nii, et kuulge, härrased, nüüd on selline lugu, et teeme teile soomusauto Estonia! «Ja minu rõõmuks olid nad nõus!» mainib sõjavarahuviline.

Põhjus, miks me kodumaistest soomukitest rääkida saame, seisneb selles, et Esimeses maailmasõjas võidelnud Eesti ohvitserid olid sedasorti masinatega rindel kokku puutunud ja oskasid hinnata nende mõju lahingus.

Tagasi üles