Online-väitlus: kas 1. klassi katsed on põhjendatud?

Foto: Urmas Nemvalts

Tänases Postimees.ee online-väitluses kaitseb Gustav Adolfi gümnaasiumi direktor Hendrik Agur 1. klassi astumiseks katsete tegemist, risti vastupidist tõestavad Marleen Pedjasaar ja Kaspar Kelder Eesti Väitlusseltsist.

Juba kell 11.30 algab väitluse atraktiivseim osa ehk reaalajas käiv ristküsitlus.

HENDRIK AGURI AVAKÕNE
Katsed koolidesse, kuhu on soovijaid rohkem kui kohti, on ajutine, kuid vajalik lahendus

Koolikatsed on niikaua demokraatlikem lahendus, kuni koolides pakutava hariduse kvaliteet ei ole ühtlustunud, joondudes parimate järgi. Omavalitsusel on kohustus pakkuda õpilastele põhi- ja keskharidust ning korraldada ja kujundada haridusvõrku.

Tallinna hariduskorraldus ei kannata juba ammu mingisugust kriitikat. Puudub selge visioon linna hariduselus hädavajalike muudatuste tegemiseks ning märgata on kahte tendentsi: tehakse otsuseid, mis tagavad juhtivametnikele võimu kindlustamise, või teisalt ei tunta üldse huvi.

See on tekitanud olukorra, kus hariduse kvaliteet on äärmuseni ebaühtlane nii põhi- kui keskhariduse osas. Gümnaasiumisse astumise katsetel selgub, et erinevate koolide viieliste õpilaste hinnetel on äärmuseni erinev kaal. Järelikult on õpilane ja tema vanemad oma koolilt justkui petta saanud – talle on aastaid kinnitatud, et ta on puhas viieline, samas kui tunnustatud ja väärikas naaberkoolis oleks selline õpilane kolmeline.

Oma koolist saadud tagasiside hinnete kohta muutub õpilasel kooli vahetades šokeerivaks pettumuseks iseeneses ja oma senise kooli suhtes, kui selgub, et teadmised on lünklikud ja ähmased.

Koolide võimaldatava hariduse kvaliteet on niisiis erinev ja koolide tase ebaühtlane.

Mõistetav on vanemate soov oma lastele võimaldada vaid parimat haridust, mida pakuvad parimad koolid. Koolist teevad hea kooli heade isiksuslike omadustega ja professionaalsed õpetajad, kooli väärtused ja hoiakud, õhkkond, koolikultuur ja traditsioonid, juhtimine.

Tavaliselt on headel koolidel ka oma õppesuunad ja väljakujunenud eripärad. Õppesuundade tõttu eeldatakse õpilastelt suuremaid võimeid – keele ja reaalkallaku puhul võimekamat keskendumist, mälu ja loogilist mõtlemist, muusika õppesuunal musikaalsust ja rütmitunnet.

Koolikatsete hüsteeria, mis tekkis Tallinnas 2011. aasta kevadel, on äärmiselt kahetsusväärne. See on vanemate hinnang ebaühtlase tasemega haridusvõrgule.

Juba kümneid aastaid oleksid pidanud koole arendama koolijuhid ja koolide arengumeeskonnad, nende teadmatuse või oskamatuse korral haridusamet. Täna maitseme tegemata või halvasti tehtud töö vilju.

Tallinnas kõikides koolides katsete tegemine on selgelt taunitav. Eufooriasse on sattunud koolid, kes ei tea isegi, miks ja kuidas katseid läbi viia ning mida tulemustega peale hakata. Olukorra põhjustas suure osa koolijuhtide, kelle hinge ei mahtunud paremate koolide edulood, alaväärsuskompleks, millele allus võimu säilitada sooviv haridusameti juht. Hariduskorraldust ja koole juhtigu inimesed, kelle ainsaks motivatsiooniks on tagada õpilase areng.

Koolikatsed peavad jääma väljakujunenud kallakute ja õppesuundadega koolides. Eripärased koolid rikastavad pakutava hariduse spektrit ning kasvatavad kodanikke, kes kujundavad ja juhivad Eesti riiki tulevikus.

Põhimõte, et vanemal on vabadus valida oma lapsele kool, on minu arvates õige seni, kuni pakutava hariduse kvaliteet on erinev.

VÄITLUSSELTSI AVAKÕNE
Koolikatsed 1. Klassi ei ole põhjendatud

Täname oponenti omapoolse seisukoha esitamise eest.

Terve avakõne oli üles ehitatud väitele, et koolide tase on ebaühtlane ning väheste kõrge staatusega asutuste säilitamiseks tuleks parimatesse koolidesse «parimad» õpilased selekteerida. Samas ei selgitata, kuidas katsed koolide ebaühtlast taset parandaks. Tekib küsimus - kas osad lapsed väärivadki halvemat haridust?

Oponendi sõnavõtus on mitmed vastuolud. Esiteks – kui hea kooli definitsioon on head õpetajad ning n-ö kultuursem keskkond, siis pole ju vahet, millised lapsed seal õpivad; kvaliteet selle tõttu kannatada ei tohiks. Või tahab oponent väita, et lapsed võivad kooli taseme ära rikkuda? Kui tase on ka kooliti ebaühtlane, tuleks seda parandada õpetajate ning koolikeskkonna, mitte katsete läbi.

Teiseks – oponent väidab, et lapsi tuleb kallakuga koolidesse astumisel seada pingeritta mälu, mõtlemise ja keskendumise alusel.

Probleem on selles, et katsed ei võimalda adekvaatse pingerea loomist. Eelkooliealistel lastel võib olla küll nendes kriteeriumites erinev tase, kuid see ei portreteeri laste potentsiaali, vaid nende vanemate-poolset ettevalmistust.

Laste hüppeline areng toimub esimeses klassis, kus aju töömaht kasvab keskmiselt 37 protsenti ja kvaliteet 42 protsenti. See tähendab, et nimekirjas esimesena sissesaanu ei pruugi teiseks klassiks olla enam parem viimasena sisse pääsenust, sest erinevus oli tingitud lihtsalt ühe lapsevanema poolsest põhjalikumast ettevalmistusest, mitte lapse paremusest. Järeldusena võib öelda, et isegi kui eliitkoolide säilitamine oleks omaette väärtus, ei suudaks esimese klassi katsed seda tõhusalt tagada.

Vanemad, kes soovivad oma lastele muusikalist või kunstilist süvaõpet, saavad nad panna täiendavalt kas muusika- või kunstikooli. Põhikooli eesmärk on anda õpilasele üldteadmised erinevates valdkondades ning kasvatada temast eneseteadlik ja teistega arvestav kodanik.

Riigina oleme muutnud põhihariduse kohustuslikuks, mis tähendab, et peame seda pakkuma ühesemas vormis - me ei saa lapsi diferentseerida, öeldes, kellest saab muusik, kellest matemaatik. Samuti tekib küsimus, milline oleks vastasel juhul indikaator, mille põhjal ajutiseks lahenduseks nimetatavad katsed võiks lõpetada?

Lisaks eelmainitule toovad katsed endaga kaasa kaks olulist kahju. Esiteks - sellise süsteemiga pole lapsele tagatud koht tema elukohajärgses koolis, mis võib viia olukorrani, kus õpilane peab hommikul kooli saamiseks sõitma kolme erineva bussiga, kuigi elab kooli läheduses. Selline korraldus on ebamugav ning ebapraktiline nii lapsevanema kui lapse jaoks.

Teiseks - koolikatsete korraldamine paneb lapsed surve alla ning tekitab stressi - soovist oma vanematele meele järele olla.

Kuivõrd esimesse klassi astujal puudub suure tõenäosusega isiklik koolieelistus või akadeemiline ambitsioon, on kooli valimise näol ilmselt tegemist lapsevanema eelistustega, ja kui juhtub, et laps ei osutu soovitud kooli valituks, võib vanema pettumus lapses stressi tekitada.

Juba kell 11.30 algab väitluse järgmine osa, ristküsitlus,pärast mida võtab kumbki pool duelli kokku oma lõppsõnas. Selle loo kommentaariumisse on oodatud ka lugejaküsimused Hendrik Agurile.