:format(webp)/nginx/o/2018/01/04/7462153t1hc49b.jpg)
/nginx/o/2018/02/12/7573059t1h3895.jpg)
Ikla hiilgeaeg oli kohalike sõnul siis, kui lätlased käisid veel ise läbi piirikontrolli nende poodides, eestlased said tööd Lätis ja seda jagus kenasti ka salakaubavedajatele.
Tellijale
Piirirahva elu: Ikla inimese käsi peseb ikka lätlase kätt
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti pisikese edelavärava Ikla küla pole kohalike meelest praegu mingi hääbuv, ammugi veel välja surnud koht. Tõsi, elanikkond tasapisi väheneb, aga elu on seal tore. Pole häda midagi. Kes on tööd otsinud, on ikka leidnud, teab kauaaegne koolidirektor Helgi Aas.
Bussipeatuses – kus bussid vastu piiri nina ringi keeravad – või suletud poe trepil aega surnuks löövaid joodikuid pole. Kes ka viina viskab, käib ikka kusagil tööl. Iklas räägitakse, et on üks seltskond, kes kutsub end joodikute parteiks, aga nemadki on tegelikult päris korralikult inimesed ja neist oli abi omakandi mehe vallavolikokku saamisel.