Psühholoog: lähedastel on Oru-sarnaseid tragöödiaid raske ette näha

Oru asula. Foto: Raigo Pajula

Psühholoog Urve Uusbergi sõnul on rasked ajad häirimas turvalisust ühiskonnas ning Oru juhtumi taolisi tragöödiaid pea võimatu ette näha.

Täna avaldatud Oru veretöö ametliku versiooni kohaselt tappis oma lapse, naise ja tema sõbranna ning seejärel ka enda noor pereisa ise. Ühe versiooni kohaselt võis traagilise tagajärjega peretüli algatada noore naise soov mehest lahku kolida.

Viimane sarnane mõrv-enesetapp toimus möödunud aasta alguses, kui võlgades pereisa Janek Lauri tappis oma naise ja kaks last ning seejärel enda.

Mitmed lähedased ja tuttavad kirjeldasid Oru veretöö käigus ilmselt endalt ise elu võtnud Iljad kui väga rahulikku meest, keda oli raske isegi sõbra sünnipäevale meelitada.

Inimeste jaoks, kes meest hästi tundsid, kõlas võimalus, et ta oleks kaks naist ning väikelapse tapnud, uskumatuna.

Postimeest nõustanud psühholoogi Urve Uusbergi sõnul on selliseid äärmuslikke reaktsioone ka lähedastel raske ette näha. «Sageli on enesesse tõmbumine eelnevaks ohu märgiks siis, kui inimene tavaliselt ei ole selline. Igasugune käitumiste muutus võib ennustada halbu arenguid,» sõnas Uusberg.

«Kahjuks jäävad ka ähvardused enamasti tähelepanuta või ollakse nendega harjutud, kuid nüüd, kui keskkonnas on juba selliseid tapmisjuhtumeid esinenud, tuleks neid ähvardusi erakordselt tähele panna ja reageerida,» lisas psühholoog.

Uurimise käigus korteri köögist leitud pudelid annavad uurijatele põhjust arvata, et oma roll koledas veretöös oli ka alkoholil. Uusbergi sõnul vallandab alkohol käitumisi, mida ei ole võimalik teistel kuidagi kontrollida.

«Usun suuresti alkoholi mõjul pidurdussüsteemi häiritust. Antud juhtumis on ka väga suurt valu ja raevu, mida see inimene ei suutnud ohjeldada, nugagi oli siis käepärast ja alkohol lasi sellesse keerisesse. Raske on asjaolusid teadmata lisada midagi täpsemat,» arvas Uusberg.

Tema sõnul  peaks meedia  neid asju käsitlema väga kaalutletult ja professionaalselt, võttes selleks aega ja kaasates mitmeid eksperte.

«Meedia pealiskaudne info ja sündmuste kirjeldus võib anda mõnele inimesele mudeli probleemsete olukordade lahendamiseks,» leidis psühholoog ning lisas, et ka tema poolt Postimehele antud hinnangud on pigem kiire kommentaar kui põhjalik analüüs.

Uusbergi sõnul ei oskagi ta öelda, kuidas oleks avalikkusel õigem sellistele probleemidele läheneda, kuid ignoreerida juhtunut tema sõnul ei saa.

«Pärast teist Soome koolitulistamist osa koole ignoreeris üldse juhtunut, mis ka pole õige. Probleemide analüüsiks on vaja aega ja seda just pole enam. Mul on päris põhjalik mõtlus ja gümnasistidega vestlus neil teemadel olnud, kuid pole aega vormistada ja tuua seda avalikku diskussiooni,» kurtis Uusberg. 

Majanduslanguse tõttu on palju inimesi, kes on väga raskes olukorras ja kõik neist ei tule Uusbergi sõnul abi otsima.

«Siin on ka meedial võimalus oma sekkumistega anda ideid - tänane Postimees näiteks loob siiski mõningase väljavaate SMS-laenude kaudu hätta sattunutele.»

Ehkki Oru juhtum on tõenäoliselt seotud pigem peresuhete purunemisega,  ei saa tähelepanuta jätta praegust üldist olukord, kus Uusbergi sõnul on inimestel keerukad olukorrad lahendada.

«Turvalisus on keskkonnas väga häiritud ja see süveneb kahjuks, seda ma julgen küll prognoosida,» lisas psühholoog.

«Ärevusefoon suureneb nii indiviidi  kui kollektiivsel tasandil. Majanduslangus loob tingimused vabaneda igasugustest eetilistes ja sotsiaalsetest normidest – vaimsuse puudumisel tekivad mõtteskeemid, et mul ei jää muud üle kui röövida, petta, põgeneda, isegi tappa. Äärmuslikud olud panevad isikute vaimsuse proovile»

Uusbergi sõnul on eriti raskes seisus just nooremad inimesed. «Suur osa põlvkondi, kes tegutsevad, ei ole tundnud vajadust pingutada, tulla toime raskustega, loobuda oma vajadustest aadete või kellegi teise heaks ja väike osa sellest noorest rahvast on hapra aukartusega elu ees,» leiab Uusberg.

«Neid on survestanud meedia loodud superinimeste ja -elude mull ja kui nad ei vasta sellele, siis peavad ennast alaväärseteks ja püüavad varustada ennast raha eest saadud tunnustega: auto, elupaik, peod, klubid jmt. Kui raha ei ole, siis pole enam tagasiteed, kui vaimsed väärtused ei toeta kriisist väljumist. Suurem osa toimib ka raskustes eetiliselt ja lahendab probleeme teisi ja ennast kahjustamata, kuid osakaal võib kõikuda nüüd küll ja sellega kõigi turvalisust ohustada»