Eesti kodanikul maksab Venemaal ettevaatlik olla

Raivo Susi vahetati välja GRU agendi vastu. Foto: Kaitsepolitseiamet

Täpselt kaks aastat pärast Venemaal kinni pidamist vangistusest pääsenud ärimees Raivo Susi laupäevase väljavahetamise peamine järeldus on, et kõigil Eesti kodanikel tuleb Venemaal olla ettevaatlik – eelkõige nendel, kes käivad seal alatasa.

Paradoksaalsel kombel teeb meie kaitsepolitsei hea töö Venemaa kasuks Eestis spioneerivate inimeste avastamisel järjest suuremaks tõenäosuse, et Venemaal vahistatakse veelgi Eesti kodanikke, et neid Susi kombel otsitud põhjustel süüdi mõista ja hiljem vahetuskaubana kasutada. Eestis istub praegu kinni veel üsna mitu Venemaa kasuks spioneerimises süüdi mõistetud inimest, keda Venemaa eriteenistused võivad pidada aukohuseks välja aidata.

Teisest küljest lisab meile enesekindlust teadmine, et Eesti riik ei jäta sellises olukorras oma kodanikke hätta.

Muster on juba silmanähtav: Venemaa eriteenistused võivad Venemaal mõnd Eesti kodanikku spionaažis süüdistada lihtsalt selleks, et mõista ta süüdi, määrata pikk vanglakaristus ja kasutada teda seejärel vahetuskaubana mõne oma agendi kättesaamiseks, kes on Eestis spioneerimises süüdi mõistetud.

Kõigepealt oli kaitsepolitsei ohvitseri Eston Kohvri juhtum, mille algus oli küll hoopis teistsugune kui ärimees Raivo Susi süüdimõistmisel, ent lõpp üsna samasugune. 2015. aasta septembris vahetati Kohver Eestis Venemaa kasuks spioneerimises süüdi mõistetud teise kaitsepolitsei töötaja Aleksei Dresseni vastu.

Raivo Susi võis Vene julgeolekuteenistus FSB 2016. aasta veebruaris Moskva Šeremetjevo lennujaamas kinni pidada juba selge eesmärgiga kasutada teda mõne Eestis kinni kukkunud agendi vastu vahetamiseks. Igatahes jätab see, milles Susi süüdistati, väga otsitud mulje. Susile ja tema advokaadile jäi süüdistuse sisu kuni lõpuni üsna arusaamatuks.

Tundide viisi teadmatuses ja hirmu all

Postimees kirjeldab üht avalikkusele teadmata juhtumit Eesti ärimehega, mis lõppes talle õnnelikumalt kui Susile.

Lugu Eesti ärimehega (kelle nimi on toimetusele teada ning kes oli nõus toimunu avalikuks tegemisega) juhtus mõni aasta tagasi, kuid juba pärast Venemaa ja lääne suhete kiiret halvenemist 2014. aasta kevadel. Tema lugu näitab, milleks kõigeks tuleb Venemaal viibides praegu valmis olla.

Ühel sügisel paluti Tallinnast saabunud ärimehel Peterburi lennujaamas passikontrollis kõrvale tulla dokumentide lisakontrolliks. Teda hoiti tund aega kontrollimiseks kinni ning peale rutiinsete küsimuste pidi ta piirivalveohvitserile vastama põhjalikumalt oma töö kohta Venemaal. Venemaal oli ta äriga tegelenud juba 2000-ndate algul, ületanud Eesti-Vene piiri sadu kordi, kuid seni polnud teda kunagi niimoodi kõrvale veetud.

Nädal hiljem uuesti Peterburi lennujaamas olles läks lugu juba karmimaks. Hommikuse lennuga Tallinnast saabunud ärimees paluti passikontrollis jälle kõrvale. Piirivalveohvitser hakkas ärimehe suureks ehmatuseks rääkima terrorismist, mille järel võeti ärimehelt näpujäljed. Tal keelati telefoni kasutada, ei lubatud helistada isegi Eesti konsulile.

Edasi kästi tal oodata. Alles õhtul saabusid erariietes mehed, kes ennast ei tutvustanud, kuid hakkasid teda küsitlema. Konsulile ei lubatud ikka helistada. Suure tõenäosusega töötasid erariietes mehed mõnes Venemaa eriteenistuses. Mitu tundi kestnud mitteametliku vestluse ajal tundsid nad kõige rohkem huvi ärimehe kohtumiste vastu Eesti diplomaatidega.

Kurnatud ja hirmunud ärimees lasti Peterburi lennujaamast minema alles pärast südaööd.

Mõnda aega valitses vaikus, kuid kevadel paluti ärimehel piiri ületamisel, seekord Ivangorodis, uuesti ootama jääda. Jälle ootas ta piiripunktis terve päeva, kuni õhtul saabusid juba tuttavad kaks erariietes meest. Eesti konsulile helistada ei lubatud seegi kord. Järgnes taas mitu tundi vestlust samal teemal.

Ühel hetkel ütlesid ülekuulajad Eesti ärimehele otse: «Susi juba istub, Kohver istus, nüüd on sinu kord!»

Ärimees oli täiesti ära hirmutatud, kuid ootamatult teatasid erariides mehed järgmiseks, et lasevad tal minna, kuid tema Vene viisa on nüüdsest kümneks aastaks tühistatud, kuna teda kahtlustatakse ebaseaduslikus tegevuses Venemaal. Milles see tegevus võis seisneda, ärimehele ei selgitatud.

Postimehega rääkides ütles ta, et Raivo Susiga võrreldes läks temal veel väga hästi, kuid hirmu jõudis ta tunda piisavalt. Ta ei eitanud, et suhtles Peterburis tihti sealse Eesti peakonsulaadi töötajatega, kuid see oli tavapärane inimlik läbikäimine kaasmaalastega. Venemaa seaduste tahtlikku rikkumist ta eitas, sest tal olid Venemaal tegutsemiseks pikaajalised plaanid.

«Ma tahtsin oma loo rääkida hoiatamaks, et Venemaal peab olema valmis sellisteks olukordadeks,» ütles ärimees Postimehele. «Sellisesse olukorda võib praegu minu meelest sattuda igaüks, kes tihti Venemaal käib.»

Külma sõja aja kombed on tagasi

USA konservatiivne väljaanne The American Interest kirjutas 2016. aasta sügisel pika artikli sellest, et Venemaa eriteenistused taastavad külma sõja aegset spioonide vahetamise traditsiooni. Loo põhikangelane oli Eston Kohver, kuid ajakirjanik Elisabeth Braw tõi välja ka Raivo Susi juhtumi ning küsis, kas see pole FSB katse korraldada järgmist spioonivahetust.

«Lisaks teiste riikide spioonide kinnivõtmisele võtavad Vene eriteenistused pantvange,» kommenteeris spioonivahetuse võimalust ajakirjale Briti välisluure MI6 endine operatsioonide direktor Nigel Inkster, kelle sõnul on selline käitumismall iseloomulik Vene ja Iisraeli eriteenistustele.

Endine FSB polkovnik, nüüd Moskvas advokaadiametit pidav Mihhail Trepaškin väitis eelmisel sügisel intervjuus Postimehele, et FSB tavatseb kasutada välismaalaste vahistamist selleks, et neid spionaažis süüdistades oma vahele jäänud agentide vastu vahetada.

«Juba KGB kasutas seda, kui oli vaja kedagi kätte saada. Siis juba juhtus, et vajalikule inimesele keerati näiteks süüdistuse vinti juurde ning kohus mõistis vajaliku hulga aastaid, et formaalselt oleks võrdväärne vahetus,» rääkis Trepaškin, kes töötas FSB eelkäijas Nõukogude salaluures KGBs alates 1984. aastast kuni 2000-ndate alguseni.

2003. aastal mõisteti Trepaškin Venemaal neljaks aastaks vangi riigisaladuste avaldamise pärast, kui ta hakkas omal käel uurima 1999. aasta septembris toimunud ja ligi 300 inimese hukkumisega lõppenud korrusmajade õhkimist üle Venemaa, mida tollane peaminister Vladimir Putin kasutas ajendina Dagestani sõjakäigu alustamiseks. Hiljem kasvas see üle teiseks Tšetšeenia sõjaks.

«2000-ndatel hakati seda (väljamõeldud spioonisüüdistuste esitamist – J. P.) rohkem maskeerima, aga selgelt oli näha, et nii kui Venemaal läksid mingi riigiga suhted teravamaks, leidus kohe sellest rahvusest inimesi, kes kippusid meie riigisaladuste kallale,» lausus Trepaškin. «Rohkem on seda vaja poliitiliste mängude jaoks, et näidata, et vot need riigid tegutsevad otseselt vaenulikult meie suhtes, aga samuti kauplemise võimalusena. Selle nimel tegutsetakse väga jõhkralt, kui on vaja.»

Küsimusele, kas Eesti kodanikel on põhjust karta otsitud põhjustel spioneerimissüüdistuse saamist Venemaal lihtsalt selleks, et neid hiljem vajalike inimeste vastu välja vahetada, vastas Trepaškin: «Vabalt võib olla, et Susi ei jää viimaseks.»