Ojasalu: saabub päev, mil Taavi Aas peab hakkama maksumaksja raha tagasi maksma

Ardo Ojasalu. Foto: Peeter Langovits

Erakondade rahastamise järelevalve komisjoni (ERJK) esimees Ardo Ojasalu vastab keskerakondlaste Tõnis Mölderi ja Taavi Aasa süüdistustele komisjoni kallutatuse kohta.

Lugesin hiljuti politseistatistikast, et korruptsioonikuritegevus Eestis väheneb. Kahjuks isiklik kogemus seda uurides ja erakondade rahastamise järelevalve komisjonis töötades positiivset uudist ei kinnita. Korruptsiooniradari ja ERJK lauale kuhjub aina uut tööd, millega on seotud Eesti tipp-poliitikud. Ausat poliitikat takistavad tahtmatus ja teadmatus, juurdunud poliitiline kultuur, mis eelistab vaid omasid ja puuduv kontrollisüsteem.

Keskerakonna valik

Poliitikas peab tegema valikuid. Valik tegutseda ausalt ja oma töös läbipaistvalt on valik nagu kõik teisedki, kuid selge erisusega, et käitumismalli eelduseks on selged moraalsed põhimõtted. Moraal ja ausus on omavahel tugevalt seotud ühiskonnas kokku lepitud väärtushinnangud. Nende järgi elamine on aga igaühe valiku küsimus. See mõttekäik viib meid Tallinna linnavalitsuse, Stolitsa, PBK ja Tondiraba jäähalli juurde.

Need avalikuks saanud lood näitavad, et Tallinna linnavalitsuses ei ole tehtud moraalset valikut olla aus, läbipaistev ning pooldada selget asjaajamist. Tundub, et eesmärk ongi valetada, vassida ja pidevalt kombata piire, kas jääme vahele või ei.

PBK ja Stolitsa näitel on pealinna juhtimises tehtud otsus leida see lubatavuse hall tsoon ning kasutada seda enda huvides niipalju kui võimalik, sest arve maksab linnakodanik. Selline tendents on Tallinnas kestnud aastaid ja ilmselt ei lõpe see enne, kui võim linnas muutub ja poliitiline pikne ajab laiali hämarad korruptsioonipilved Tallinna taevas.

Korruptsiooni- ning pettusekultuuri maaletooja oli Edgar Savisaar, kes, tuletan meelde, on praegu kohtu all. Ilmselt lootsid paljud 2016. aasta novembris toimunud Keskerakonna kongressi järel, et ehk muutub juhi vahetusega ka poliitiline kultuur. Asi on ju tahtmises. Kahjuks pole see muutnud, kultuuritus on juurdunud! Savisaare ja Kallo väärtusi kannavad endas edasi Aas ja Kõlvart.

Korruptsiooniradari nõuandev kogu andis möödunud aasta lõpupäevadel välja endisele Tallinna abilinnapeale, nüüdsele volikogu esimehele Mihhail Kõlvartile valge kampsuni tiitli. See on subjektiivne hinnang Tondiraba jäähalli moraalselt taunitavale juhtimisele ja tahtmatusele teostada võimu läbipaistvalt ja avatult. Selle otsuse tegemise ajal ei teadnud me veel PBK hämaratest suhetest Tallinna linnavalitsusega. Seega läks nõuandva kogu hinnang ja valge kampsun õigele aadressile – Vabaduse väljak 7! Sealt leiaks nii mõne teisegi sobiliku kampsunikandja.

Milleks võim?

Keskerakonnas Tallinnas on mingil seletamatul põhjusel levinud arusaam, et võimupositsioon eelkõige selleks ongi, et olla ülbelt tähtis, kindlustada see positsioon endale ning kasutada seda enda huvides, olgu siis otseselt majanduslikes huvides või kaudselt oma erakonnale või oma toetajatele soodustuste tegemiseks. Tallinlaste valitud esindajad ei tegutse enam valitavate huvides ning neil on tekkinud mingi täiesti omaette «poliitiline agenda».

Selline mõtteviis on põlistunud pikema aja jooksul ning seda soodustab noorte poliitikute üleskasvamine erakondades sellesama «kilekoti kultuuri» keskel, kus erakondlik huvi ja erakonna rahastajate huvi on ühiskonna huvidest eespool. See on toiduahel, mille kõik liikmed osalevad truult valede võrgustiku ehitamises ning selle hoolsas hoidmises.

Kohalike omavalitsuste tegevust sätestav õigusruum on puudulik (vt ka õiguskantsleri vastav pöördumine riigikogu poole) ning see on loonud olukorra, kus omavalitsuste valitsemisstruktuurid saavad sisemiselt olla toiduaheldatud ning iga volikogu liige, kelle vastutus on valvata linna- ja vallavalitsuse üle, pannakse sellesama valitsuse poolt tasustatud nõukogusse, komisjoni või omavalitsuse allstruktuuri ametisse. Nii on suur osa volinikke linna- ja vallavalitsusest rahaliselt sõltuvad, mis tagab viimastele vaba voli oma huvide eelistamiseks. Soovimatus sellist toiduahelat katki lõigata on lakmuspaber, mis näitab poliitiliste juhtide tahet või tahtmatust korruptsiooniga võidelda. Võimalus see ratas teistpidi tiirlema panna, mille keskne eesmärk peab olema volinike sõltumatuse tagamine, oli Tallinna uuel volikogul ja linnavalitsusel. Paraku jätkub see samamoodi, nagu Savisaare ajal.

Kuidas edasi?

Kuidas aga tuulutada valedest ja pettustest paksu õhku ning muuta mentaliteeti ja inimeste mõtteviisi ning tuua ühiskonda ausust ja õiglust?

Muutus algab inimese moraalsest valikust. Kui puudub soov valitseda ausalt, siis ikka saab leida mõne JOKK-skeemi, mille abil seadusest mööda hiilida. Alles siis, kui moraalne valik on tehtud aususe kasuks, saab rääkida seaduse tundmisest. Erakonnaseaduse ja korruptsioonivastase seaduse täitmine, aus poliitiline tegevus ja huvide konflikti vältimine pole võimatu. Kui seda soovitakse, luuakse juhtimiskultuur, mis seda tingimusteta nõuab ning koolitatakse kõiki omavalitsusjuhte seaduse nõudeid oskuslikult täitma. Kui see tehtud, siis rakenduvad kontrollimeetmed.

Kas lahenduseks on järelevalve tugevdamine?

Volikogude revisjonikomisjonid koosnevad poliitikutest või kohalikest aktivistidest, kel puudub kontrollitöö kogemus ning ka juriidilised ja finantsteadmised keerukate peitkuritegude avastamiseks. Suur osa revisjonikomisjoni liikmeid on koalitsioonierakonnast ning nad ei ole motiveeritud «omade» pahede paljastamisest. Ei Tallinnas ega Tartus, rääkimata Kohtla-Järvest või Jõhvist ei ole volikogu revisjon ega linnavalitsuse sisekontroll ise ühtegi korruptsioonijuhtumit avastanud.

Mistahes sisekontrolli üksused on alati valla- või linnavalitsuse mõju all ja seetõttu korruptsioonile sisuliselt impotentsed. Sisekontroll ongi eelkõige omavalitsuse sisemise töö kontrollija, mitte niivõrd korruptsiooni avastaja või ennetaja. Leidub ka omavalitsusi, kus sisekontrolli ametikoht üldse puudub – Viimsis näiteks.

Riigikontrollil on aga sedavõrd ulatuslik järelevalve maht, et nad lihtsalt ei jõua iga omavalitsuse üle järelevalvet teha. Maavanemad kaovad ja ka nendepoolne järelevalve jääb edaspidi tegemata. Linna- või vallasekretärid võtab tööle omavalitsuses valitsev koalitsioon ning nad on seetõttu kaudselt sõltuvad poliitikutest. See takistab neil erapooletult seista valijate huvide eest, sh takistada selliste aktide vastuvõtmist ja lepingute sõlmimist, mis on vastuolus avalike huvidega.

Stolitsa kogemus

Nii ongi, et kohalike omavalitsuste, näiteks ka meediaalane tegevus, on kontrolli alt väljas ja ERJK peab kohati käituma nagu keskaegne tsensor, mis kehtestab, mis on lubatud ja mis mitte. Minu eilne (8. veebruari) esmakordne kogemus Stolitsaga oli masendav. Jah, ma olin kuulnud, nagu ka paljud teised, et seal avaldamist leidev ei ole tasakaalus, aga ma ei kujutanud ette, et see on sellisel moel tasakaalust väljas. Seetõttu peaks Taavi Aas esmalt vaatama linnavalitsuse alluvuses töötavate isikute ja teda mõõdutundetult ilustavate «ajakirjanike» töö kvaliteeti ning tegelema oma majapidamise kordategemisega, mitte osatama kontrollorgani suunas, kes oma tööd teeb!

Kõigis ERJK algatatud ja lõpuni viidud menetlustes, kus Keskerakond on ettekirjutuse saanud ja selle kohtus vaidlustanud, on kohus asunud seisukohale, et ERJK ettekirjutuse tühistamiseks puudub alus. Alar Nääme mõisteti süüdi karistusseadustiku alusel omastamises, Edgar Savisaar, Jaanus Mutli ja Arvo Sarapuu ning Priit Kutser ja Karin Tammemägi pidid ettekirjutuste alusel tasuma linnalt võetud raha. Priit Toobali võltsimisjuhtumi raha nõuti samuti Keskerakonnalt sisse ja Toobal sai karistusseadustiku alusel karistatud.

Meil on üks kallutatud seltskond, kes on väga kaldu kogu õigusriigi korralduse suhtes ja oma väga kaldu vaatepunktist näebki kõiki teisi, aga mitte ennast, viltu olemas. Taavi Aas on 14 aastat maksumaksja raha raisanud ja ühel päeval tuleb hakata seda tagasi maksma! See päev on tulemas!