Filmiarvustus: «Õnnelik lõpp» on film vaataja kogemusest

Kaader filmist. Foto: outnow.ch

Prantslaste muresid on keeruline mõista. Kliima on neil mõnus, SKT üks ELi kõrgemaid, sotsiaalsüsteem vanamoeliselt helde... Ja prantslased on ilmselt ka ainus rahvus maailmas, kelle puhul peetakse suutlikkust suhelda vaid oma emakeeles patriotismiks, mitte hariduslüngaks.

Michael Haneke filmi «Õnnelik lõpp» tegevus toimub Calais's. See on sadamalinn, mis tehti II maailmasõjas peaaegu maatasa, ehitati siis hädapäraselt kuidagi jälle üles ning on nüüd kole kui öö, kuulus pagulaste poolest, kes püüavad sealtkaudu Inglismaale pääseda. Selles linnas perekond Laurent tegutsebki, aga loomulikult mitte sadama äärde jäävates paneelelamutes, vaid rikkama linnajao villas.

«Õnnelikus lõpus» ei ole «Funny Gamesi» iiveldama ajavat pinget ega «Klaveriõpetaja» sadistlikku salapära. See film näitab vaatajale tema enda kogemust.

Siin võiks näha majandusliku heaolu irooniat: jah, inimesed võivad olla põlvkondade kaupa väga hästi kindlustatud, kuid see ei päästa depressioonist ega tüdimusest. «Oh juhtuks ometi midagi, mis poleks piinavalt igav!» Tegelased võivad soovida nii, kui see läheb kokku vaataja kogemusega.

Teistsuguse kogemusega vaataja tabab selles filmis moodsa kärgpere varjukülgi, kus lapsed püüavad ette näha vanemate vahetumise pidevat protsessi, mis jätkub ka siis, kui nad võiksid juba ise lapsevanemad olla. «Miks ei võiks asjad olla nii, nagu nad on,» õhkavad tegelased, kui vaatajal on selline kogemus.