Aaviksoo: ravikvaliteedi hindamise eesmärk ei tohi olla karistamine

Foto: SCANPIX

Tervishoiu kvaliteeti saaks hinnata mitmete mõõdikute abil, kuid selle eesmärk peaks olema ravikvaliteedi parandamine, mitte vigade või süüdlaste otsimine, leidis Praxise tervisepoliitika programmi direktor Ain Aaviksoo.

«Hea töötava süsteemi eelduseks on ühiselt jagatud arusaamine ja kokkulepe, milleks seda tehakse. Praegu on siin väikesed käärid ühiskonna ja arstide ootuste vahel,» tõdes Aaviksoo.

Tema sõnul arvavad ühed, et selle eesmärk peaks olema karistada või hirmutada eksijaid, teised aga, et selle eesmärk on keskenduda tervishoiu arengule.

«Täna ongi põhiline takistus arstide hirm, mitte olemuslik ringkaitse,» sõnas Aaviksoo. Kui rahvusvaheliselt on uuritud, mis paneb arste järjest paremini tööle, on leitud, et odavaim-tõhusaim viis on anda neile tagasisidet, millised on nende tulemused võrreldes teistega. «Mitte nende tegevuse kontrollimine! See on kulukas, sest hirm õpetab varjama. Tagasisidega saavutatakse sama tulemus palju kiiremini ja meeldivamate emotsioonidega, sest arstidele on parim motivatsioon see, kui nad teavad, et on oma töös parimad,» selgitas ta.

Teisalt ei ole vigade otsimine tulemuslik ka seetõttu, et kui meditsiin muutub väga kaitsvaks, ei juleta seal enam midagi teha, sest tegemine on sageli riski võtmine.

Siduda rahalise motivatsiooniga

Mujal maailmas on ravikvaliteedi kontroll lahendatud riigiti erinevalt. «Üldine on aga see, et nii palju kui võimalik, mõõdetakse, registreeritakse, üha suuremal määral ka avalikustatakse - aga see seotakse ka finantsmotivaatoritega. Kui parema kvaliteedi või kindla standardi tagamine ei ole rahaliselt motiveeriv, siis olukorras, kus kulusid püütakse kokku hodia, on iga investeering paremasse kvaliteeti ja keskkonda liigne kulu,» selgitas analüütik.

Haiglate vahel tulemuslikkust, ka suremusnäitajaid võrreldes arvestatakse ka patsientide kontingenti. «Näiteks on loomulik, et regionaalsete haiglate südameosakondade suremuse näitajad on palju kõrgemad kui madalama taseme haiglate omad, sest sinna jõuavad ka raskemad patsiendid. Õige on piirkonnahaiglaid võrrelda mitte regionaalhaiglate, vaid sama taseme asutustega,» selgitas Aaviksoo.

Kui näiteks pärast liigeseoperatsiooni tekib inimesel nakkus, siis selle võis põhjustada operatsioonisaali kehv ventilatsioon, võtmata ravimid või mõni inimese enda eksimus. «Seda tuleks mõõta ja kui teame, et ühes kohas on rohkem probleeme, peab vaatama, mida annab seal parandada. Kui on väga süstemaatiliselt osutatud pikaajaliselt mittekvaliteetset ravi, on võimalik ka raviloa äravõtmine, kuid eesmärk on ikkagi pidevale arengule motiveerimine,» rõhutas Aaviksoo.

Kuidas ja mida mõõta?

Mõõdikuid pole tema sõnul ülemäära raske paika panna, kui on paika pandud standardid, näiteks lähtudes ravijuhistest. Nii on kindlaks määratud operatsioonijärgsed kontrollid või profülaktika, mida tuleb teha. «Mõõdetakse ka tulemusi, nii kliinilist kvaliteeti kui funktsionaalsust, näiteks proteesimise järgselt saaks kolme ja kuue kuu järel mõõta, kui hästi patsient sellega saab liikuda, mida ta nüüd saab teha, mida enne ei saanud,» kirjeldas ta.

Mõõta tuleks ka rahulolu konkreetse teenusega. «Aga mitte kohe haiglast välja minnes, kui inimene mõõdaks oma hetkelist suurt rõõmu või kurvastust, vaid umbes kuu hiljem ja süstemaatiliselt – sellega on ka praktiliselt midagi peale hakata.»

«Meil Eestis kord aastas läbi viidav patsientide rahulolu-uuring – mina julgen väita, et selle kasutegur on sama suur, kui mõõta haigla keskmist temperatuuri. Sisuliselt pole sellega midagi peale hakata, sest see on nii üldine ja abstraktne, et ei mõõda konkreetse teenusega rahulolu,» kritiseeris analüütik. «Aasta jooksul on nii palju kokkupuuteid inimesel endal ja ta sõpradel, et seda kõike ühele küsimusele vastates pole võimalik väljendada.»

Kes mõõdab?

Aaviksoo sõnul peaks mõõtmine algama iga haigla, iga osakonna andmete kogumisest. Mingi osa korjatakse kokku ka riiklikult ning kes seda teeb, on kokkuleppimise koht. Haigekassa poleks tema sõnul õige infot koguma, sest üldjuhul finantseerimisasutused seda ei tee – välistamaks kartust, et selle alusel võidakse finantsrepressioone määrata.

«Meil on terviseamet, Tervise Arengu Instituut,» loetles Aaviksoo võimalikke kohti. Paljudes riikides, kus on tugev tarbijakaitse või patsientide ühing, tehakse seda koostöös analüüsikeskustega, nagu meil Praxis. «See peab olema rahastamisest sõltumatu, metoodiliselt kallutamata asutus, mille mõõtmise üle on avalik kontroll.»

Aaviksoo sõnul on tervishoiu kvaliteedi kontrollimise süsteemi juures esimene asi see, et kvaliteeti tuleb mõõtma hakata. «See tähendab olemasoleva e-tervise süsteemi ärakasutamist – praegu võimaldab see küll andmeid koguda, aga me ei tee nendega midagi,» tõdes ta.