Häda sellele, kes peaks mõne sõnavääratuse, ebasobiva mõtteavalduse või eksliku teoga kellegi hambusse sattuma. Olge valmis, et teid tambitakse mutta. Halastust loota ei maksa. Tere tulemast Eesti juubeliaastasse!
Eesti tahab verd (18)
Niisiis, sa oled vääratanud. Olgu suuga või teoga. Näiteks viidanud kellelegi kui kanakarjale. Või jätnud hümni mängimata.
Ja siis see algab...
Teed raadio lahti – «Rahva teenrid» arutab su üle. Paned teleri mängima – «Foorum» lahkab su tegu. Vahetad kanalit – isegi Tallinna TV «Otse kümnesse» võtab sind hambusse. Vahetad veel kanalit – oled «AK» esiuudise peategelane. Avad lehed – oled rasvastes pealkirjades. Sotsiaalmeediat parem ära vaatagi – sinna võid uppuda.
Need, kes oma sõnades võitlevad ühe või teise ühiskonnagrupi õiguste eest, tekitavad oma käitumisega kordades rohkem vaenu, kui nad ise suudaksid ära parandada.
Ära sa kaastunnet loodagi. Ühes või teises sõnastuses kaigub käigult langetatud otsus: süüdi! Karistuski on valmis: lahti lasta!
Arvad, et sinuga seda ei juhtu?
Ära ole nii lihtsameelne. Ega Karmel Killandi, ERRi elamussaadete toimetuse juht, ka seda arvanud, et üldsus ta kohe uue aasta algul ette võtab ja risti taob. Aga näe – jätad hümni mängimata ja enam pole loota kübetki halastust. Isegi vabanduse palumine ei aita. Leidub neid, kes sõimavad Killandit rahvareeturiks. Leidub isegi neid, kes ihkavad talle peksa anda. Tervelt nädalaks saab temast kõigi pahameele märklaud.
Vastik tunne oli, tunnistab Killandi tagantjärele.
Ta kaalub nüüd seitse kilo vähem kui enne suurt skandaali. Eks see ole tööstressi tagajärg, nendib Killandi. «Ja natuke ehmatust ka otsa,» lisab ta.