Eesti loodusesse trügis uus tulnuktaim

Hiire-händhein (Vulpia myuros). Foto: Wikimedia Commons

Möödunud suvel jäi Kitseküla raudteejaama juures jalutanud bioloogile silma kõrreline, mida siit varem leitud ei ole – hiire-händhein. 

Võimalik, et taim on ka varem Eestis kasvanud, lihtsalt keegi pole seda tähele pannud, arvas taime avastanud bioloog Tõnu Ploompuu. Nimelt sarnaneb hiire-händhein oma kujult lamba-aruheinale. 

Taime avastas bioloog täiesti juhuslikult. Läks ta Kitseküla raudteejaama juurde hoopis teist taime vaatama. Eemalt paistis talle, et jaama ümbruses kasvab Eestis väga haruldane tulnuktaim kahar luste, mida ta on Austrias rohkelt kasvamas näinud. Ploompuu arvas, et mõlema taime seemned sattusidki siia Kesk-Euroopast raudteeremondi masinatega kaasa tulnud kruusaga.  

«Selleks, et midagi sellist leida, peab asja väga hästi tundma,» ütles Ploompuu ja lisas, et muidu ei tekiks üldse kahtlust. 

Ploompuu võttis taime endaga kaasa ja pärast umbes poolt tundi määrajatega töötamist, tegi kindlaks, et tegemist on hiire-händheinaga. 

Hiire-händhein kasvab kuni 20 sentimeetri kõrguseks ja eelistab kohti, kus pole tihedat rohtu. Hiire-händhein on ka tulnuktaim. See tähendab, et Eesti loodusesse on taim sattunud kogemata, inimese kaudsel kaasabil. Näiteks võib reisilt tulles jalanõude küljes seemneid kaasa tuua.

See, et tulnuktaimel on õnnestunud siin juured alla ajada, ei tähenda veel, et taim alatiseks püsima jääb. Seda, kui paljud tulnuktaimede liigid püsima jäävad, on Ploompuu sõnul raske öelda. Hinnanguliselt võib see olla umbes kümnendik saabunud liikidest.

Tulnuktaimi levib ka tänu kaubandusele. Eriti palju tulnukliike jõudis Eestisse 1980ndatel aastatel, kui rongidega veeti Venemaale suurtes kogustes teravilja. Toona käis Ploompuu raudteejaamad läbi ja sai Eestile juurde üle 20 tulnuktaime liigi. Nende seas näiteks sardiinia tulikas ja roti-rebasesaba. 

Varemalt leidus palju tulnuktaimi prügimägedel ja näiteks villa- ja puuvillavabrikute ümbruses, nüüd enam mitte. Ka raudtee ääres neid vähemaks jäänud. 

Uuteks leiukohtadeks on kujunenud aga lindude söögimajade ümbrused ja aiandusärid. Viimastesse tuuakse istikuid mujalt Euroopast, nendega koos jõuavad vahel siia ka umbrohuseemned, mis võivad edasi loodusesse sattuda. 

Üheks soovimatuks umbrohuks on Ameerikast pärit ambroosia. Viimastel aastatel on see Eesti loodusesse sattunud linnutoidu abil. «Linnutoiduks kasutatakse madalama kvaliteediga seemneid ja nende hulka satub ka umbrohu omi,» seletas Ploompuu. 

Ambroosia on tugev allergeen ja selle läheduses on tundlikel inimestel palju nutmist. Seni ta õnneks Eestis üle ühe suve ei püsi, lisas bioloog.

Lääne-Euroopas loetakse tulnuktaimedeks kõik need, mis on levima hakanud pärast Kolumbuse reisi Ameerikasse. Ent Eestis seda piiri kasutada ei saa, sest esimesed ülevaatlikud uurimused siinsest alast pärinevad alles 17. sajandist.