Aastakümnetega teise samba pensionifondidesse kogunenud raha tõotab lõpuks tulu tuua vaid nendele inimestele, kes elavad väga vanaks, sest riik on jätnud pensionile jäävad inimesed kindlustusseltside meelevalda.
Teise samba pension kindlustuste meelevallas
Nii võib kindlustusselts teise samba pensionilepingus määrata oma suva järgi inimeste oodatavat eluiga. Riik ei kontrolli ka kindlustusseltside tasusid, mida võetakse pensionivara haldamise eest. Kuid just need kaks näitajat koos pensionivara investeerimistuluga määravad, kui suure pensioni saavad inimesed teisest sambast.
Praegu on keskmine pensionilepingu summa 8200 eurot. Pensionikeskus.ee kalkulaatori järgi lubavad seltsid teile sellisel juhul pensioni iga kuu 35,75 kuni 38,72 eurot. Seda juhul, kui lepingus on 15-aastane garantiiperiood.
Liiga kõrge hind
Kiire arvutus näitab, et kindlustusselts maksab kõnealuse näite puhul inimesele aastas välja 5,2 protsenti summast. Et väljamaksete summa jõuaks selle summani, mida inimene on pensionifondi sisse maksnud, peaks inimene elama pärast pensionile jäämist ja pensionilepingu sõlmimist veel 19 aastat.
Paljudel praegu pensionile jäävatel inimestel see õnnestub, aga enamikul mitte, sest statistiline keskmine eeldab, et 65-aastane inimene elab veel 16,12 aastat. Pealegi teenivad kindlustusseltsid investeerimistulu varalt, mille pensionilepingu sõlmijad neile usaldavad.
«Kas hind, mida maksame selle eest, et kindlustusselts kohustub meile surmani pensioni maksma, liiga kõrge ei ole?» küsis retooriliselt üks Postimeest nõustanud allikas.
Vabasse konkurentsi ei usu ka järelevalve. Finantsinspektsioon leiab, et riik peaks kehtestama pensionilepinguid pakkuvaile seltsidele ühtse suremustabeli koos keskmise
oodatava elueaga. Samuti kahtleb inspektsioon, kas pensionilepingu sõlmijail on piisavalt infot, et valida endale soodsaim elukindlustusselts.
«Konkurents peaks reguleerima üksnes valdkondi, mis on otseselt seotud teenuse hinnaga, välistades need komponendid, mis olemuslikult peaksid olema ühetaolised või kus komponentide erinevus oleks küsitava iseloomuga või milline erinevus võib teenuse kliendile olla raskesti mõistetav,» vahendas finantsinspektsiooni pressiesindaja Malle Aleksius ameti seisukohta.
Äraseletatuna: mõned seltsid võivad eelistada rikkamaid kliente, ent kuidas teha kindlaks, kui kaua pensionile jäänud inimene täpselt elab? Ometi on just arvestuslik eluiga üks tähtsamaid tingimusi, mis määrab inimese teise samba pensionimakse suuruse.
Rahandusministeeriumi kindlustuspoliitika osakonna nõuniku Kertu Fedotovi sõnul jääb periood, mille jooksul kogutud summa on pensionina kätte saadud, 18 ja 22 aasta vahele, sõltuvalt kindlustusseltsist. Fedotov kinnitas, et kindlustusseltsid konkureerivad pensionäride pärast, seega peaks konkurents tagama, et nii seltside tasud, garanteeritud intressimäärad kui ka eluea arvestus oleks pensionilepingu sõlmijale soodne.
Elu on loterii
«Kindlustusselts sõlmib inimesega eluaegse pensionikindlustuse, mis tähendab, et kokkulepitud pensionimakseid tehakse kuni inimese surmahetkeni. Kui inimene elab näiteks 95-aastaseks, siis väljamakstav summa ongi oluliselt suurem tema enda makstavast ning intresside mõjul kasvavast summast,» kommenteeris kindlustusseltsi Ergo riskijuht Marek Viik.
Ergo näite puhul, korrutades 35,75 eurot 360 kuuga, saame teada, et selts pidi välja maksma 12 870 eurot, kuigi inimeselt sai vaid 8200.
«Nende arvelt, kes elavad vähem kui keskmine, saame katta pensioni, mis läheb maksmisele neile, kes elavad kauem kui keskmine. Vastasel korral kaob kindlustuse funktsioon ära. Elu ongi loterii,» ütles SEB elu- ja pensionikindlustuse juhatuse esimees Indrek Holst.
Nüüd jääb küsimus, milline on see oodatav eluaastate arv, mis oleks õiglane nii kindlustusseltsile kui ka pensionärile, ehk kui palju aastaid pensionile jäänu ootuspäraselt veel elab. Nagu öeldud: seltsidel on vabad käed. Nii arvutabki Ergo praegu pensionilepinguid arvestusega, et inimene elab veel keskmiselt 16 aastat, aga SEB puhul on võetud aluseks 20,6 aastat.