Meelega HI-viirusega nakatamise eest võib aastateks trellide taha minna

Riigiprokuratuur. Foto: Peeter Langovits

Teadlik HI-viirusega nakatamine on Eestis harukordne ja sellise teo eest võib karistada kuni 12 aasta pikkuse vangistusega. 

Eelmisel nädalal kirjutas Postimees Eesti kõige nooremast HIV-positiivsest, kolmeaastasest Martinist (nimi muudetud – toim). Poisipõnn oleks võinud olla täiesti terve, kui tema isa oleks oma haigusest rääkinud enne sünnitust.

Riigiprokuratuuri avalike suhete nõunik Kaarel Kallase sõnul on teadliku HI-viirusega nakatamise juhtumid Eestis harvad. 

Samas Kallas nentis, et praegu on just üks selline kriminaalasi riigikohtus. Nii maa- kui ringkonnakohus on Anton Kartašovi tahtlikkus HI-viirusega nakatamises süüdi mõistnud, kuid otsus kaevati riigikohtusse edasi. 

Ehkki Eesti seadustes ei ole HI-viirusega nakatamist eraldi mainitud, võib selle eest karistada karistusseadustiku paragrahvi järgi, mis käsitleb raske tervisekahju põhjustamist (KarS § 118).

Süüdimõistmise korral võib sellise teo eest karistada 4 kuni 12 aasta pikkuse vangistusega. 

«Kui rääkida HI-viirusesse tahtlikult nakatamisest, siis eeldab see ikkagi seda, et nakataja tegutses teadlikult,» lausus Kallas. Ta lisas, et kui näiteks nakkuse kandja ise ei tea, et ta on HI-viiruse kandja, ei ole alust ka talle kuriteo toimepanemist ette heita.

«Võimalus kaitsmata seksuaalvahekorra puhul mõnda suguhaigusesse nakatuda on üldteada,» rääkis Kallas ja lisas, et ohtude maandamiseks on mõistlik kasutada kondoomi. «Juhul kui mõlemad osapooled sellest vabatahtlikult loobuvad, on see juba asjaosaliste teadlikult võetud risk,» lisas ta. 

Kui siiski ilmneb kuriteole viitavat informatsiooni, alustatakse kriminaalmenetlust, mille käigus selgitatakse välja toimunu asjaolud. Seda, milliseid konkreetseid toiminguid asjaolude välja selgitamiseks kasutatakse, selgub juba lähtuvalt iga konkreetse kriminaalasja eripäradest.

«See, kui kuriteo ohvriks langenud isik ei soovi kriminaalmenetlust, ei ole iseenesest aluseks, et kriminaalasi lõpetada või seda mitte alustada,» ütles Kallas ja lisas, et küll aga on seda võimalik näiteks kohtul arvestada karistuse määramisel. 

Eestis aastakümneid HIVi ennetamisega tegelenud AIDSi tugikeskuse asutaja ja juhatuse liige Nelli Kalikova leidis, et riigikohtus lahendit ootava kohtuasja asjaolud ei ole kaugeltki selged. Tema hinnangul pole tõestatud tahtlik nakatamine ega see, et naine just sellelt partnerilt HIV sai.

«Esiteks on see kohtu mõjutamine enne lõpliku otsuse langetamist, millest juriidilise asutuse ametnik peaks endale aru andma. A.K. kohta ei ole veel lõpliku kohtuotsust, sest kassatsioonikaebus on veel läbivaatamisel, kuid ikka ja jälle tuletatakse meelde selle inimese täielik nimi ja HIV staatus. Ähvardus 12 aastase vanglakaristusega on samuti kohatu,» nentis ta.

Kalikova arvates kujundatakse ühiskondlikku arvamust vales suunas. «HIV on väga tundlik teema ja sellised mõtlemata väljaütlemised nullivad ära sadade arstide jõupingutused motiveerida inimesi tegema HIV teste ja õigel ajal ravile tulema. Miks seda teha, kui see teadmine võib tekitada ainult paksu pahandust,» selgitas ta. Kalikova tõdes, et tegu on esimese taolise pretsedendiga Eesti HIV/AIDSi ajaloos.