:format(webp)/nginx/o/2017/06/14/6782933t1h6042.jpg)
Barcelona üks sümboolsemaid rajatisi on südalinnas asuv Sagrada Familia. Maailmakuulsa arhitekti Antoni Gaudi projekteeritud hiigelkirik on kogu Hispaania üks populaarseimaid vaatamisväärsusi, mida külastab aastas miljoneid turiste. Paljud ei tea, et selle sakraalse kui ka arhitektuurilise ilmaime rajamisel on kaalukas roll ka 28-aastasel Eestist pärit Jelizaveta Tsedenoval.
Antoni Gaudi kuulsaimat meistriteost Sagrada Familiat ehk püha perekonna kirikut on vahelduva tempoga ehitatud juba 135 aastat. Nurgakivi pandi 1882. aastal ja üle 40 aasta juhtis ehitust autor ise, kuni ta 1926. aastal õnnetult trammirataste all hukkus.
/nginx/o/2018/01/10/7475557t1h00fc.jpg)
Pärast seda on geeniuse jooniste järgi ehitust jätkanud viis põlvkonda arhitekte-projekteerijaid ja kui see praeguste plaanide kohaselt 2026. aastal ehk Gaudi sajandal surma-aastapäeval valmib, saab Sagrada Familimast maailma kõrgeim kirik, vahendas ETV saade «Pealtnägija».
Kuna suure finaalini on jäänud nüüd vaid kaheksa aastat, siis on töötempo meeletu. Sagrada Familia ehituseks on kasutatud 50 erinevat kivitüüpi, mis toodud üle kogu maailma. Kive on Hiinast, Iraanist, Brasiiliast ja loomulikult Hispaaniast.
Ühelt poolt peetakse rangelt kinni algsest arhitektuurikavandist, teisalt rakendatakse hulga kaasaegseid lahendusi nagu 3D-modelleerimine, millest Gaudi ei osanud unistadagi. Iga kivi, mis kirikus kasutust leiab, läbib tohutu kvaliteedikontrolli.
«Me teeme midagi erilist, mida pole mujal tehtud. See tehnoloogiline läbimurre on meie jaoks väga huvitav, sest me õpime tehnikat, mida poolteist aastat tagasi ei tundnud keegi,» ütles kiviinsener Toni Caminal.
Sagrada Familia on nagu üks suur sipelgapesa, kus töine sagimine käib 365 päeva aastas. Projekti järgi tuleb katedraalile kokku 18 torni. Kui «Pealtnägija» 16 aastat tagasi ehitusplatsil käis, oli megaehitisel veel paar torni vähem. Toona oli Tallinnas kasvanud Jelizaveta ehk Liisa kuuenda klassi tüdruk ega osanud suurejoonelisest projektist unistadagi. 2009. aastal Eesti kunstiakadeemias õppima asunud Liisa viis suurprojekti juurde juhuslike kokkusattumuste jada.
/nginx/o/2018/01/10/7475559t1hc770.jpg)
«Ma olin alati natuke kunstikaldega, aga ma mõtlesin, et ma ei oska joonistada, kunstiakadeemia mind nagunii ei taha. Aga siis mingi hetk ma avastasin, et neil on selline õppekava nagu muinsuskaitse ja restaureerimine, mis minu jaoks tundus nagu Püha Graal,» rääkis Tsedenoval, kuidas temast sai vitraažikunstnik.
Jelizaveta juhendaja, klaasikunstnik Eve Koha kiitis, et tüdruk oli väljapaistev ja tema kursusetööd olid sügavuti minevad ja asjalikud. «Esimese tööga me sorteerisime Pirita kloostri 15. sajandi väljakaevatud klaasikilde Tallinna linnamuuseumis ja seal ta siis veetis pikki päevi, et 3000 kildu eri värvi ja kujundusega eri kastikestesse panna,» meenutas Koha.
Kunstiakadeemia õppjõust Eve Kohast sai neiu mentor ja teenäitaja, tänu kellele pääses Liisa õppima Belgiasse nimekasse Antverpeni ülikooli, kus kaitses 2014. aastal magistrikraadi. Ka aasta hiljem Barcelonasse tööle saamisel oli abi just õppejõu müügitööst, kui saatis Vitralls Bonet stuudio tegevjuhile Jordi Bonetile e-kirja, rõhutades, et Tsedenovategemist tubli õpilasega.
Boneti stuudio, kuhu eestlanna palgati, on valdkonna tipptegija. Ühtejutti üle 90 aasta tegutsenud stuudio on sisuliselt perefirma ja praegune tegevjuht Jordi Bonet kolmanda põlvkonna klaasimeister. Kuigi kirjutamata reegli kohaselt klientidest nimeliselt ei räägita, on stuudio portfoolio muljetavaldav, alustades kunstiajaloo õpikutest tuttavatest pühamutest kuni ülirikaste villadeni.
«Kusjuures see meeldib mulle minu töö juures ka väga, et ma saan teha aeg-ajalt väga rasket tööd. Tööpäeva lõpus, kui sa oled kaheksa tundi jalul olnud ja tassinud 20 kilo kaaluvaid vitraaže, ta on raske, aga ta on rahuldust pakkuv,» kirjeldas Tsedenova oma tööd.
Kolme aastaga on Liisa käe all uue hingamise saanud kümnete kirikute ja kloostrite vitraažid, millest vanimad on pärit keskajast. Klientide ring on kirev ja lai, ulatuses Ameerikast Jaapanini, ent kõige tuntum ja suurejoonelisem objekt asub siiski Barcelona kesklinnas.
«Sagrada Familia on üks kõige eriskummalisemaid kirikuid maailmas, ma ütleks. Kui teda vaadata, siis ega ta vist päris, kui väga kaugelt vaadata, siis äkki meenutab natuke gootikat, aga kui lähemalt piiluda, meenutab pigem liivalossi,» kirjeldas klaasikunstnik.
Nii nagu megakiriku ehitamine on olnud põlvkondade ülene, alustas Boneti stuudio Sagrada Familia krüptis asuvate vitraažide valmistamisega juba 1930ndatel. Sinna, kuhu on muide maetud ka Gaudi ise. Aga põhitöö algas 1990ndate keskel kiriku peahoones. Eelmise aasta veebruaris lõppes viimane suurem tootmisfaas, kus oli oma roll ka Liisal.
«Minu kätetöö on seal väikese torni üleval, ristikheina meenutavad vitraažid. Konkreetselt selles tornikeses me näeme 12 ja teisel pool on veel üks tornike, kus on veel 12,» lausus Tsedenova.
Ehkki silmapilkselt äratuntav ekstravagantne siluett ja välisfassaad tõid kirikule ilmakuulsuse, siis pääseb klaasimeistrite töö mõjule just sees, kus avaneb hoopis uus maailm. Sõltuvalt ilmast, aastaajast ja kellajast, on meeleolu iga kord erinev ja ainukordne. Valgusmängu autor on tuntud Hispaania kunstnik Joan Vila-Grau, kes on projekti kallal töötanud 17 aastat.
/nginx/o/2018/01/10/7475561t1h8349.jpg)
«Kindlad värvid, harmoonia, valguse mõju, tekitavad selliseid erilisi tundeid, et nad võivad su isegi nutma panna, nii see on,» on Vila-Grau ise öelnud.