Selge on see, et paljudel juhtudel on ehitused meie ümber põhjendatud, sest me lihtsalt vajame neid. Küsimus on, kuidas neid tehakse.
- Ehkki eelmisel aastal oli fookuses mets, ei ole see kindlasti ainus loodusressurss, mida me peaks hoidma, väärtustama. Teie olite ka üks neist 15 000 teadlasest, kes kirjutas alla pöördumisele, mille sõnum oli sünge: kursimuutuseta ootab meid ees katastroof. Millised neis pöördumistes esile toodud probleemidest on Eestis praegu kõige tõsisemad?
Muidugi on meil mitu probleemi. Kindlasti oleme üks neist, kes peaks hoolega hoidma oma looduse mitmekesisust. Meie inimeste häda kipub olema selles, et ei väärtustata seda, mis meil parasjagu on.
Kui meil on mitmekesine loodus, siis tundub, et seda võib pruukida nii, nagu pähe tuleb. Või kui meil on palju magevett, võib ka seda lõputult pruukida, mis sest, et varsti on pool maailma mageveepuuduses. Või et me võime siin põlevkivi õhku tossutada isegi siis, kui see on muule maailmale koorem.
Kõik see taandub minu meelest üldisemale poliitilisele suhtumisele, et kuidasmoodi me oma maad ja loodust näeme. Üks olulisemaid poliitilisi küsimusi ongi, kuidas pöörata inimühiskonnad säästvuse teele. Kõige raskemaks teeb selle, et vähemalt esialgu on sellel lühikeses perspektiivis selge hind. See on ka põhjus, miks paljud riigid ei taha teha seda üksipäini, vaid alles siis, kui nad on teistega kokku leppinud, et teised ka nii teevad. Nii tasuvad kõik seda hinda, mitte üksik riik.