Võit iga hinna eest?

Foto: SCANPIX

Sport on aegade algusest olnud inimeste igapäevaelu ja -toimetustega tihedas seoses ning üksteisega võistlemine käinud sellega käsikäes. Ürginimeste ellujäämine sõltus sellest, kes esimesena tappis ära suurima piisoni või kes oli teistest niipalju tugevam, et tõsta oma hõim juhtivaks.

On arusaadav, et selline arusaam spordi olemusest ei sarnane tänapäevaste glamuursete võistlustega peaaegu üldse. See paneb mõtlema spordi eesmärgi ja tähenduslikuma sisu olemasolu ning selle üle, kuidas see nii märkamatult, kuid samas drastiliselt muutunud on. Kas uus ja kohane väljend peaks olema «Tähtis pole osavõtt, vaid võit»?

Kui mõelda näiteks olümpiamängude algusaegadele, tulevad meelde märksõnad «mängu ilu», «ausus» ja «inimvõimete piiride tunnetamine». Sport oli inimkeha täiuslikkuse sümbol. Atleedid valmistusid mängudeks keskendumusega ning kaotus tähendas vaid järjekordset võimalust ennast arendada. Muidugi oli võit oluline ja soovitud tulemus ning loomulikult kaasnes sellega siiski teatud kuulsus ja võimalustele vastav sära, kuid seda ei anna praegusega võrrelda. Järsu muutuse tõi sisse moodsate olümpiamängude alustamine 19. sajandi lõpus ning sellest alates on mängude ülesehitus muutunud aina enam ülesupitatuse ja võltsuse poole. Kõlab radikaalselt, kuid tegelikult on see nii.