Ilona Leiva kolumn: õnnelik olemisest ja enda luuseriks tembeldamisest

Ilona Leib Foto: Erik Prozes / Postimees

«Spordiklubides valitseb praegu hullumaja. Kõik kohad on täis neid, kes lubasid uuel aastal tervislikult elama hakata. Hiljemalt veebruaris läheb lahedamaks,» ütleb mu regulaarselt trennis käiv sõbranna.

Uusaastalubadused kätkevad enamasti tervise eest hoolitsemist, mingist pahest loobumist või lubadust viia lõpule poolelijäänu – olgu see haridustee või vannitoa remont. Suuremal osal lubajaist kipub minema nagu Bridget Jonesil. Miks me anname endale lubadusi, mida meil pole plaaniski täita?

Muidugi on ka neid, kes oma lubadusi hoolikalt kaaluvad ja plaanitu kindlameelselt ellu viivad, kuid enamikul uusaastalubadustest pole lubadusega midagi pistmist. Need on olenevalt olukorrast ja lubajast sihikindlad või sootuks laisad unistused sellest, kuidas olla hoopis edukam inimene. «Kui mul oleks kümme kilo pekki puusadel vähem, prantsuse keel suus ja doktorikraad vähemalt alustatud, siis hakkaksin elama» on tüüpiline uusaastalubaduse stiil ühtedele. «Kui ma nüüd sellel aastal vanas vaimus jätkan, siis olen endas lõplikult pettunud» on teine, märksa ennasthävitavam viis uut aastat vastu võtta.