2017. aasta suvel Tallinnas Vabaduse väljakul toimunud noorte spontaanne tantsupidu on sündmus, mis viis meid täiskäigul Eesti omariikluse uude sajandisse. Just niimoodi, välgukiirusel, me hakkamegi elama oma iseseisvuse teisel sajandil, rääkis president Kersti Kaljulaid uusaastatervituses.
President uusaastatervituses: noorte isetekkeline tantsupidu viis meid sajaga omariikluse uude sajandisse (26)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Postimees.ee avaldab alljärgnevalt vabariigi presidendi aastalõputervituse täies mahus:
Hea Eesti rahvas!
Selle aasta 1. juulil toimus just siinsamas Vabaduse väljakul midagi väga erilist. Isetekkeline tantsupidu, mille mõttest teostuseni kulus mõni tund. See sündmus viis meid sajaga uude sajandisse me omariikluse ajaloos. Just niimoodi me hakkamegi elama oma iseseisvuse teisel sajandil. Välgukiirusel. Ei anta aega atra seada.
Aga selles uues tempos on oma võlu. Igaühe mõte loeb. Igaühe tegu on osa me ühiskonnast. Kogu ühiskond on meie kõikide tegude summa. Kõikide inimeste võimalused teha midagi suurt on saanud võrdseks.
Kelle mõttest saab tegu, sõltub pealehakkamisest. Kelle teost saab märk, see selgub tagantjärele. Nii heast kui halvast märgist võib käivituda midagi, mis muudab me ühiskonna mustrit.
2017. aastal muutsid mustreid need, kellelt me seda ei teadnud oodata või muutsid viisil, mida ei osanud ehk peljata.
Me uuel iseseisvuse sajandil on igal ühel rohkem iseseisvust. Igaühe unistus võib olla see, mis määrab tuleviku Eesti käekäigu. Igaühe õnnetus, mure või eksimuski võib meid koos panna tegutsema nii, et ühiskond saab parem. Üha vähem vajame oma ühiskonna edendamiseks asutuste eestvedamist ja üha rohkem vajame me lihtsalt nendesamade asutuste toetust.
Näiteks Tallinna Linnakantseleil ei kulunud hetkegi, et mõista Vabaduse platsi tantsupeo tähendust. Õmblusteta ühiskonna kasvades ja tugevnedes saabki riigist järjest rohkem võimaldaja ja toetaja.
See ei tähenda riigi rolli vähenemist meie elus, pigem teisenemist. Julgeolek, tervishoid, haridus, toimetulek elu suurte õnnetustega – jõukohasel viisil pakub seda meile riik, mida me oma maksurahast oleme nõus üleval pidama. Kui me kellegi päästmiseks või millegi hoidmiseks – või lihtsalt tuju tõstmiseks – tahame teha rohkemat, siis me võime ja tohime. Kuid nii nagu Vabaduse platsi tantsupeo korraldajad igal sammul rõhutasid – mitte vastandudes. See tantsupidu ei olnud protest otsuse vastu kaitsta väiksemaid lapsi ja napilt riietatud võimlejaid. See oli noorte omapoolne panus sellesse, et me kõigi tantsupeoelamus ka sel, 2017. aasta suvel, saaks parem kui asjaolud võimaldasid.
Üha sagedamini koondume korraks, kellegi hüüde või appihüüde peale, ja teeme midagi tõeliselt olulist. See ongi õige, nii see käibki. Mis kõnetab paljusid, ei vaja tänapäeval alati enam planeerimist ja juhtimist. Ta juhtub.
Aitäh kõigile, kes sel aastal on oma aega, energiat, raha ja hingejõudu panustanud, et sünniks imesid. Aitäh ka neile, kes elu pahupoolt on aidanud valguse kätte tirida, omaenda valu avalikult veel kord läbi elanud selleks, et järgmistel ohvritel ei oleks seina ees, kui nendel on vaja ühiskonna tuge.
Ainult nii, ausalt ja otsekoheselt muredest rääkides, saame tervemaks ühiskonnaks. Saja-aastasel on ikkagi juba vaja oma tervise eest hoolitsema hakata, kas pole?
Sellel uusaastaööl võime olla rõõmsad ja natukeseks ehk muretudki Eesti käekäigu pärast. Kohe lõpeb Eesti eesistumine Euroopa Liidus. Tundsime vahetult, mida tähendab vastutus rahvusvahelisel areenil, aga tundsime ka partnereite sooja toetust ja diskreetset abi, kui seda vajasime. Eestisse saabus NATO pataljon, tegema seda tööd, mida NATO on, alati edukalt, teinud juba 70 aastat. NATO kaitseb rahu, NATO ei kujuta endast kunagi ohtu, ka mitte riikidele, kes teda ohtlikuna kujutada püüavad.
Sellel uusaastaööl võime endale lubada hoopis kärsitut põnevust. Ma ei tea, kuidas teiega on, aga mina tahaksin natukenegi saada aimu, milline see Eesti Vabariigi 200. sünnipäeva eelõhtu tuleb. Millest kõneldakse siin platsil 31.12.2117? Meie, kes me täna leheveerge, foorumeid ja kõnepulte täidame, ei tea seda. Ainult meie mõtetest ma teie tulevikku, kallid Eesti noored, otsida ei tahaks. Ma tean vaid seda, et te tahate olla õnnelikud. Aga kuidas te seda teha kavatsete? Palun rääkige meiega, kes me täna otsustame! Palun pange oma mõtted kirja. Nüüd ja praegu. Kirjutage Eestile!
Kohalikud valimised teid aastal 2017 eriti kõnetada ei suutnud. Aga samas olete te, näiteks Noorte Manifestiga, mis sündis Maapäeva 100. sünnipäevaks, ometi näidanud, et hoolite meie Eesti tulevikust. Sama keelt räägivad te teod merepäästjatena, vabatahtliku noortetöö tegijana, noorkotkaste ja kodutütardena, kodu-uurijatena ja kodukandi elu edendajatena. Rääkige just nüüd, sel aastal, kui esimene sajand – lõpp hea, kuid kõik selles sajandis kaugeltki mitte – jääb seljataha. See sünnipäeva-aasta ei peaks mu meelest koosnema peamiselt meenutustest.
Kohe asume teele uude aastasse. Aga hetk on veel aega. Vaadake veekord enda ümber, äkki kellelgi ei olegi täna õhtul põhjust seda hetke tähistada, sest lootust ei ole või on jäänud väheks? Me ei lähe ju mööda, jättes maha need, kes ei jaksa kaasa tulla? Need, kellele lahkuv aasta on olnud valus ja järgmine tundub tühi, sest valu nii lihtsalt ei unune?
Hoolivat ja head, sõbralikku ja õnnelikku uut aastat! Head uut aastat!