Linnupeletid varestele ei mõju

Üle kahe aasta kestnud suur vareslaste uuring Tartus andis vastuse küsimusele, kas kalli raha eest linna eri paikadesse üles pandud linnupeletid ka oma eesmärki täidavad. Vastus? Ega ikka ei täida küll.

«Kevadel lõppenud Tartu Ülikooli ornitoloogide uuring tõestas, et linna üles pandud linnupeletitest on tõepoolest kasu. Sügisel algab aga juba uus ja põhjalikum monitooring.» Nii kirjutas Tartu Postimees pisut üle kahe aasta tagasi, 2015. aasta augustis.

Nüüd on põhjalikum uuring seljataga ja kui toona uskus selle läbiviija, Tartu Ülikooli linnuökoloogia teadur Marko Mägi, et seadmed tõepoolest töötavad, siis nüüd on ta ses osas pehmelt öeldes skeptiline.

Kaks aastat kestnud uuring keskendus kolmele vareslasele – hakile, hallvaresele ja künnivaresele. Iga nädala või kahe tagant pakkis Mägi kotti binokli, kolmjala, vaatlustoru ja märkmiku koos pliiatsiga (talvel ka termose sooja teega, lisapaari villaseid sokke ja kolm paari kindaid) ning seadis sammud vaatluskoha poole. Sinna, Narva maantee ühiselamu katusele, istus ta maha ja jäi paikseks kuni pooleteist tunniks. Ja nii kaheaastase uuringu vältel kokku 113 korda.

Oluline oli, et esimene pool igast vaatlusest toimuks enne ja teine pärast päikeseloojangut. Nii nägi Mägi aega, mil linnud hakkasid mujalt, kas linnalähedastelt põldudelt või teistest linnaosadest Tartu kesklinna ööbimispaika kokku lendama. Vaatlus lõppes, kui vaikus suures osas majas oli. Linnuökoloog valis vaatluspaigaks ühiselamu katuse just seepärast, et sealt avaneb vaade peaaegu tervele Emajõe orule.

Peletid ei peleta

Uuring tõestas, et Tartut ei peeta ilmaasjata Eesti hakipealinnaks. Kui mullu juulis luges Mägi kesklinnas kokku 250 ööbivat hakki, siis sellele eelnenud sügisel ligi 50 korda rohkem – 12 100 hakki. Viimased ei olnud kõik kindlasti kohalikud Tartu hakid, vaid enamik neist tuli meile lihtsalt talvituma.

Suur osa uuringust keskendus küll lindude vaatlusele, kuid selle kõrval seati eesmärgiks selgitada välja, kui tõhusaks on osutunud Tartusse üles pandud linnupeletid. Need ostis linn ornitoloogide väikesest vastuseisust hoolimata vareslaste peletamiseks 2014. aastal. Kolm linnupeletit maksid kokku 7770 eurot.

Eeskuju võeti ASilt Tallinna Sadam, kes paigaldas kaks aastat varem kajakate tõrjumiseks peletid, kust kostis kajaka hirmsat hädakisa. «Tallinna Sadama inimesed väidavad, et linnupeletid töötavad, nad tahavad neid juurdegi osta,» kiitis Tartu linnavalitsuse linnapuhastuse peaspetsialist Mart Lukason siis. Nüüd on temagi esialgne entusiasm asendunud pigem kahtlustega. Peagi plaanibki linn asjassepuutuvate osapooltega maha istuda, et otsustada edasised käigud tülikate lindude vastu võitlemisel.

Tartus vareslaste peletamiseks mõeldud riistapuud ehk linnupeletid jäljendavad hakkide ja vareste hädakisa. Seadmed töötavad ööpäev läbi ja igal tunnil kostab 46-detsibelline kisa kokku neli ja pool minutit.

Kui künnivaresed tekitavad linlastele meelehärmi oma kolooniatega, siis hakid jällegi kesklinnas ööbimisega. Ja milline on peletite mõju olnud kümnetele künnivaraste kolooniatele? «Märgatavat mõju pole olnud ja vale oleks väita, et peletamine oleks lindude arvukust kolooniates vähendanud,» kommenteeris linnuökoloog Marko Mägi uuringutulemusi.

Tõsi, kolooniates on pesasid vähemaks jäänud, kuid mitte seetõttu, et linnud suures hirmus oma pesad maha jätsid. Need pesad on vanad ja kasutamiskõlbmatud, asustatud pesade arv on jäänud samaks.

Sama lugu on hakkidega ja paikadega, mida suured parved omale ööbimiseks valivad. Peletid küll peletavad nii kuis jaksavad, kuid pikaajalist mõju märgata pole. «Vareslased on meil ikkagi väga intelligentsed linnud ja nad harjuvad peletitega,» ütles Mägi.

Lihtsaid meetodeid pole

Uuringust ilmnes veel üks huvitav tähelepanek: ööbimispaiga valikut võib mõjutada puude lehtesolek. Seni kuni kesklinnas on puud lehtes, ei pelga linnud hirmutamist.

«Ilmselt on neil puuvõrades piisavalt turvaline, sest lehestik pakub varju. Kui lehed puudelt pärast esimesi öökülmi maha langevad, hoiavad ka linnud neist piirkondadest eemale. Mine sa võta siis kinni, kui suur roll on hirmutamisel ja kui suur roll on hoopis looduslikel protsessidel,» arutles Mägi.

Kõik hakivastased peavad aga kurvastama, sest ühtegi väga tõhusat lahendust tegelikult polegi. «Ma ei tea mitte ühtegi kindlat edulugu tervest maailmast, kus kesklinnas oleks suudetud vareslastest lahti saada. Probleemiga on tegeldud üle maailma, kuid lõpuks jõutakse ikka tupikseisu, sest need linnud on nii pagana intelligentsed,» selgitas teadlane.

Teoreetiliselt oleks olemas üks töötav lahendus, kuid oma äärmuslikkusega oleks see Mägi hinnangul linnakodanikele vastuvõetamatu. Nimetatud lahendus eeldab linnas puude maharaiumist, sest kui ei ole puud, kuhu lind saab maanduda, pole ka probleemi.

Nuhtlus või kaubamärk?

Kuna puude maha raiumine ilmselt kõne alla ei tule, pakkus Mägi välja teise lahenduse, mis võib töötada – visuaalsed hirmutajad ehk röövlinnu kujud. Näiteks saab veebipoest mõnekümne euroga osta kullikujulise lohe, mis katuse külge kinnitatuna tuulega ringi lendleks ja nii linnud eemal hoiaks. Kõige parema tulemuse saab Mägi hinnangul nii häälitsevat kui visuaalset meetodit kombineerides. Nii ei tea linnud, mida oodata.

Mis aga puudutab Eesti hakipealinna tiitlit, siis ehkki Tartu üritab selle vastu hambad ristis võidelda, ei näe Mägi asja sugugi nii mustades toonides. «Minu tutvusringkonnas räägitakse ikka, et suured hakiparved on Tartu kaubamärk. Kui hakid õhtul kesklinna kogunevad, siis see on võimas vaatepilt ja tasuta turismiatraktsioon. Selle vastu võitlemise asemel võiks linn seda oma mainekujunduses hoopis ära kasutada,» rääkis Mägi.

KOMMENTAAR

Mart Lukason, Tartu linnavalitsuse linnapuhastuse peaspetsialist

Küüni tänavale paigaldatud linnupeleti. Foto: Kristjan Teedema

Uuringu tulemused on andnud suures osas selguse ja vastuse, millist mõju avaldavad lindude peletamise seadmed. Ilmselt on linnupeletite mõju suhteliselt lühiajaline, sest praegused kolme aasta andmed ei näita olulist lindude arvu vähenemist või nende käitumise muutumist.

Küll aga võis märgata lühiajalisi muutusi, sest pärast linnupeletite tööle hakkamist vältisid linnud piirkonda, kuid kohanesid siis peletitega üsna kiiresti. Näiteks oleme saanud südalinna allee fekaalireostuse- ja haisuvabaks ja lindude õhtusi ja hommikusi seltsinguid on vähemaks jäänud. 

Uuringu käigus saime esialgse pildi vareslaste käitumise kohta kesklinnas, samal ajal puuduvad andmed teiste piirkondade kohta. Ühtlasi puudub teave mõju kohta teistele linnuliikidele. 

Jaanuaris korraldame linnamajanduse osakonnas linnavalitsuse, keskkonnaameti ja teiste asjast huvitatute kohtumise uuringu autoriga ning otsustame edaspidised tegevused. Kindlasti ei hakka me kesklinnas terveid puid maha raiuma.