20. sajandi alguses puruvaesena üles kasvanud Trofim Lõssenko uskus tulihingeliselt kommunistliku revolutsiooni lubadusi. Paljasjalgseks teadlaseks kutsutud bioloogil ei olnud seetõttu ideoloogia ja faktiliste teadmiste kokkupõrkel erilist kahtlust, kumba eelistada – parimas nõukogude vaimus uskus Lõssenko, et loodus tuleb inimese tahtele allutada.
13. eluaastani kirjaoskamatu olnud bioloog sai revolutsiooni laineharjal 1925. aastal tööle Aserbaidžaani sordiaretusjaama, kus hakkas välja töötama uusi aretusmeetodeid. Probleem oli selles, et tegelikult ei paistnud Lõssenko bioloogiast suurt midagi jagavat ja mõtles suure osa oma teadusavastustest lihtsalt välja.