Filmiarvustus: «Väike ime» on armas jõulufilm

Kaader filmist. Foto: outnow.ch

Jõuluajaks kinodesse jõudnud «Väike ime» («Wonder») ei ole klassikaline lumine jõulufilm, ehkki täidab hinge jõuluaegse soojusega. Linateose keskmes on moondunud näoga August Pullman (Jacob Tremblay) – armas teadusenohik, kellele meendivad «Tähtede sõja» filmid ja halloween. Üle kõige unistab Auggie aga kosmosesse minekust, ent selle asemel et lennata Kuule, peab poiss seadma sammud viiendasse klassi.

Põhikooliaastad on enamikule paras väljakutse. Seda enam tõotab koolipink kadalippu lapsele, kes on kodukoolitatud ja käinud majast väljas vaid kosmonaudikiivriga. Näeme väikese poisi kohanemisraskusi ja sõbrunemiskatseid, mis ikka ja jälle päädivad läbikukkumisega. Koolis toimuv mõjub reaalselt ja ehk kõnetab seetõttu neidki, kel koolitee alles jalge all. Ükskõik kas ollakse kiusaja, kiusatava või kõrvalseisja rollis. Just viimastele esitab film terava sõnumi, andes mõista, et mõnikord on vaja vahele astuda. Viimase ilmekas näide võiks olla Auggie esimene koolist leitud sõber Jack Will.

«Väike ime» ei ole klišeedest puutumata. Pole ju üllatuslik, et film rõhub üksteise toetamisele ja lähedaste olulisusele, ennekõike aga hingesuurusele. Veidi samamoodi nagu Stephen Chbosky eelmine, tema enda raamatul põhinev film «Müürililleks olemise iseärasused». Säärastel žanrifilmidel on oht langeda imalusse. Ehkki praegusel juhul mõjub linateos tuttavlikkusele vaatamata liigutavalt. Silmanurka pugevad pisarad on igal juhul siirad. Sügavust lisab peatükiline ülesehitus, mis võimaldab piiluda teiste karakterite siseilma. Vastasel juhul kujuneks «Väike ime» liialt ühe teistest eristuva lapse imelooks. Ent lõppude lõpuks, olgu me kui erilised tahes, ilma tugivõrguta ei jõua me elus just kuigi kaugele.