Jaanus Rohumaa: juubelilugu on meie endi mosaiik

”Mu lemmikpaik Tallinnas on Tornide väljak ja selle ümbrus. Siin tunnen, kuidas Eesti ja mu enese lood seotud on,” tõdeb luguderääkija Jaanus Rohumaa. Foto: Foto: Aron Urb / EV100

Kui EV100 korraldustoimkonna juht Jaanus Rohumaa (48) kümme aastat tagasi oma elus ristteel seisis, tuli tal palju otsuseid vastu võtta. Üks neist oli näitelavalt maha astumine. Tema peas mõlkus mõte süveneda õpitud erialasse veelgi põhjalikumalt. Ent valikus olid ka ettevõtlus ja ärirada, koolitused ning ürituste korraldamine. Eneselegi üllatusena leidis Rohumaa end tegemas kõike mainitut, aga pisut teises võtmes – ametnikukabinetis. 

Kuidas tuleb lavakooli katsetel hoolikalt väljavalitud ning näitlejaks koolitatu teatrist niimoodi ära?

Olen sellisel uskumatul ajal sündinud, et sain teatris just oma nooruses teha kõike, mida üldse teatris teha tahta võib – eneseteostuse võimalused olid nii tohult suured. Kogu mu põlvkond oli õnnega ses mõttes koos. Me tegimegi väga palju.

Selleks, et teatris uuesti kunagi midagi öelda, vajan veel aega. Seni huvitun innukalt kõigist teistest kaunitest kunstidest ning aitan rõõmuga teistel nende eesmärke teostada. 

Eestlastel on anne ja oskus läbi aja säilitada see miski oma ning samas kogu aeg muutuda.

Ja kabinetivaikuses on see võimalik?

Jah, kabinetis on võimalik. Julgen isegi öelda, et see töö siin on isegi rõõmurohkem. Siit saab ülevaate. Olen kaasa elanud Eesti elu muutumisele ja olen õnnelik selle vaba põlvkonna üle, kes meil siin vahepeal sirgunud on. Mind paneb seetõttu imestama, kui räägitakse lumehelbekeste põlvkonnast, viidates, et te pole ju elu näindki. Ütlejaile on ilmselt paras hoop see, et meie keskel on inimesed, kes võivadki üdini vabad olla.

Samas saab see põlvkond veel veidigi aimu meie ajastu suurkujudest, nagu oli hiljuti lahkunud Aarne Üksküla. Millist maailma tema sinu jaoks esindas?

Ta oli meile paljudele lemmikõpetaja. 

Meie kursuse juhendaja Kalju Komissarov tõi Aarne esimesel aastal meile erialaõppejõuks. Selles, mida ta meile õpetas, oli ta Eesti parim ehk lavaline enesetunne ja suhtlemine, mäng partneriga.

Olime «M-klubis» koos, ta hoidis mind ja pöialt mu tegemistele, huvitus alati kõigest. Viimane kord olime Aarnega koos Linnateatri laval 2005. aastal, etenduses «Tõde ja Õigus». 

Suur Meister, kes elas pika ja väga sisuka elu… 

Teatrimaailmas on 80 eluaastat väga suur saavutus, tema põlvkonda vaadates iseäranis.

Eesti riigi 100 tundub inimeluga justkui viiv. On’s siis Eesti igavene poisike?

Kui me viis aastat tagasi juubeliprogrammi kavandama hakkasime, alustasime just arutelust, et milline oleks Eesti juhul, kui teda kujutada inimesena?

Saime kohe aru, et vanurina me oma maad ei kujutle. Pigem ikka inimesena, kel kõik on alles ees. Rahvusvaheliselgi skaalal riikide võrdluses pigem noor, seega kahtlemata täiskasvanulik elluastuja. Andekas, õpihimuline ja tasakaalukas.

Kõlab rõõmsalt, ent taolise kuvandi hoidmine ja kavandamine ongi suur töö.

Tõesti, ning see kestab senini. Tasakaalu osas on peamine küsimus see, kui palju meenutada suurel juubelil minevikku ja kui palju mõelda tulevikule. Ning kuidas hoida meeles, et kõige keskel elame ju praegu – olevikus.

Mineviku puhul on eestlase lemmikteema muidugi äng. 

Jälle õige. Kuid eestlasena tean, et olnust võib ka ängivabalt kõnelda.

Keskendume programmiski seetõttu sünnihetkele, aastatele 1917.-1920. See oli dünaamiline aeg Eesti elus, täis õnnelikke juhuseid, katsumusi ja enesületamisi, visa tööd  – ängiks ei olnud siis aegagi. Okupatsiooni ajal oli teisiti. 

Kuidas aga täituvat sajandit märkida ja tähistada, seda teame ja teeme me rahvana kõik juba iseseisvalt ja vabatahtlikult. Ka juubeliprogrammi kujundades.

Sünnipäevast aga rääkides, mida kinkida Eestile?

Parim kingitus riigile on tunnustus selle eest, et juubilar on tänaseni välja vedanud ja vastu pidanud.

Vene filosoof Nikolai Rörich ütles kord, et «võrreldes paljude maailma rahvastega, on eestlased saavutanud prakitilise surematuse.» Jätkem siis meelde, et kui hästi just nüüd on.

Soome pidas juubelit ühe aasta vältel, meil on kavas kolm. Kas mõni hetk on teistest ka tähtsam?

Hoolimata kolmele aastale jagatud programmist kulmineerub Eesti riigi sünnipäev eelseisvale – 2018. aastale. Samal ajal tähistab oma 100-sünnipäeva maailmas veel enam kui kümme riiki, teiste hulgas ka Läti ja Leedu. Sajand möödub ka Esimese Maailma sõja lõpust ning siit sai üldse alguse suur iseseisvumise laine. 

Juubelilaulupidugi on tulekul.

Tõsi. 2019. aastal täitub 150 aastat meie pikima traditsiooni ehk lauluepeo esmatoimumisest, mis on muide oluline veel ühel põhjusel. Kui sa siin enne ängi kohta küsisid, siis 2019. aastal möödub 200 aastat pärisorjuse kaotamisest. Mäletatavasti toimu esimene laulupidu just seepärast, et tähistada orjuseikkeist pääsemise 50. aastapäeva. 

Kui traditsiooniks saab lugeda midagi, mil vanust 100 aastat, siis laulupidu enamvähem ongi ainus traditsioon, mis eestlasel on.

Jah, ja samas kuidas võtta – oleme ju ka jõulusid ja kindlasti jaanipäevagi tähistanud siin mail tubli sajandi, enamgi. Pööripäevana isegi tuhandeid aastaid — meil lihtsalt puuduvad kirjalikud dokumendid nende kohta.

Varem ei olnud meil ka oma riiki.

Tõsi, elu oli struktureeritud pigem pärimuslike tähtpäevadega. Leedukat näiteks tähistasid mõne aasta eest oma kuningriigi tuhandendat aastapäeva. Neil on see võimalus, aga me ei peaks seepärast kurvastama. Pigem rõõmustama, et eestlastel on võime läbi ajaloo säilitada see miski oma ning samas kogu aeg suuta muutuda – see on anne ja oskus. 

Mis seekordse juubeli puhul teisiti on?

Me ei vaata enam väliseestlaste poole, paludes toetust mõne  festivali või suursündmuse rahastamisel. Nii aga oli see veel näiteks 80. ja 90. sünnipäeva ajal. Nüüd on meil juba aega,  põhjust ja võimalusi tegelda nende eestlastega, kes elavad Eestist eemal. Olgu siis juba ammu või on alles läinuid. Kokku on läinud eestlasi sadu tuhendeid, kuid nüüd on kõigil võimalus olla osa kavast ja teha oma kingitus. Küsida saab ka toetust. Andke palun endast meie kontorisse teada (lähem info veebilehel ev100.ee). Külla aga tulge päriselt ka, me ootame teid alati ja eriti nüüd. 

Sa olid üliandekas näitleja ja lavastaja. Kas sa nüüd riigiameti lavastades oma annet raisku pole lasknud?

See oleks küll nüüd paras pauk, kui selgub, et see siin on üks suur raiskamine. 

Kindel on, et Aarne Üksküla õpetusi sa siin sõna-sõnalt järgida ei saa. Või saad?

Raske öelda. Samas – Andrus Ansip on erialalt keemik.

See, mida lavastaja ja ka näitleja ju lõppkokkuvõttes teeb, see on lugude rääkimine. Sa valid mingi loo ja räägid nii haaravalt kui oskad. Ma ise ennast näitlejaks tegelikult ei peagi, ehkki erialane haridus mul on. Olen pigem ikka lavastaja ja ega minu jaoks see lavale tükkimine mingi suur nauding polegi kunagi olnud – see on tore tegevus, aga lavastamine on huvitavam. Ja just sellest vaatevinklist, et milliseid lugusid ühiskonnas just ühel või teisel ajahetkel rääkida. 

Mis aga nüüd siin riigikantselei hoones tehtavasse töösse puutub, siis meil on suur meeskond ja mina olen pigem koordinaator. Peoprogrammi aga teeb kogu Eesti rahvas. Ning juubelilugu moodustub mosaiigina neist (sündmuse)killukestest, mis me igaüks enese või oma kogukonnaga oma maa üle uhkust tundes loome.

Intervjuu ilmus ajakirjas Avastaja

TÄHISEID JUUBELIAASTA PROGRAMMIST:

• Sünnipäevanädal 19.–24.veebruar

• Suur suvenädal 18.–25. august

• 100-aastane Eesti riik kingib puhtama maailma: 15. septembril toimub Eesti eestvõttel üle maailma World Cleanup Day ehk Maailmakoristus.

• Kogu EV100 programmi leiab www.ev100.ee