:format(webp)/nginx/o/2017/12/08/7388713t1hb80c.jpg)
Meil on legendi staatuses režissöör ja päris korralik idee, kuid tulemus ei vääri sedapuhku isegi koolipoisihinnet. See osa publikust, kelle toovad kinno Justin Timberlake ja Kate Winslet, peavad «Ilmaratast» tüütuks. Neile, kes otsivad ekraanil lahtirulluvast suhtedraamast sügavamat sisu, jääb supp mitmel põhjusel lahjaks.
Filmi alguses näidatakse pikalt tiitreid 20. sajandi keskpaiga hoogsa levimuusika saatel. Seejärel olemegi sündmuspaigas, 50ndate aastate Ühendriikides, täpsemalt Coney Islandi rannaliival ja lõbustuspargis. See on kihvt ajastu, kui inimesed olid nemad ise ja kana maitses nagu kana. Ent ekraanile ilmub Timberlake ning raamib kogu edasise «Beverly Hills 90210» hilisteismelise vaimsuse ja kooliteatri tasemel mänguga. Sellest on jube kahju, sest lugu ise on täiskasvanulik, meenutades Tennessee Williamsi parimaid draamasid, nagu «Tramm nimega Iha».
Timberlake’i kehastatav Mickey on näitekirjaniku elust unistav üliõpilane, kes teeb suvetööd vetelpäästjana. Tal on salasuhe ettekandja Ginnyga (Kate Winslet), kelle abikaasa on lõbustuspargi karussellimees Humpty (Jim Belushi). Ootamatult ilmub lagedale kunagi itaallasest mafioosoga jalga lasknud Carolina (Juno Temple), Humpty tütar varasemast suhtest. Carolina ja Mickey vahel tekib tõmme, mille tulemusena sünnib kaks omavahel haakuvat suhtekolmnurka. Peavalu lisab Ginny mürsikueas poeg Richie, kellele meeldib tikkudega mängida ja kõike ettejuhtuvat põlema süüdata, ning asjaolu, et Carolina mafioosost kallim oma käsilased naist taga ajama saadab.
Filmi ruum piirdubki lõbustuspargiga, põhitegevus käib sealsamas asuvas Ginny ja Humpty korteris, kohalikus mereannibaaris ja rannal. Teater kinolinal tundub tegevat vaikset võidukäiku. Võib-olla oleme eriefektidest ja arvutikinost mõnevõrra väsima hakanud. See eeldab aga tugeva dialoogiga tekste, tasemel näitlejatöid ja mõistagi meisterlikku lavastajakätt.
Tõnu Kark ütles ühe oma filmi kohta, et see «keeras tegemise ajal külge» (PM AK 2.12). Midagi niisugust näib olevat juhtunud ka «Ilmarattaga»
«Ilmaratta» trupp on paraku ebaühtlane. Mickey roll on ka andekale näitlejale kõva pähkel. See tegelane on jutustaja, kes räägib taustateksti ja pöördub aeg-ajalt nagu klassikalises draamas otse publikusse. Kui näitleja arsenalis on pelgalt väline sarm, kannab see koolilaval välja, ent suurel ekraanil mõjub abituna. Juno Temple’i Caroline on teine samasugune õnnetus. Jääb arusaamatuks, mille alusel neid osatäitjaid õieti valitakse.
Kate Winslet Ginnyna pole just abitu, aga kõikuva tasemega. Tundub, nagu oleks lavastaja Woody Allen mõne episoodi ajal lihtsalt kõrtsi läinud, mistõttu see temata üles võeti. Seesuguses psühholoogilises loos, kus iga detail mängib, on see hävitav. Üsna lõpus esitab Ginny oma parima monoloogi, mis on nagu Shakespeare’i Ophelia või Williamsi Blanche’i hullust meenutav vulkaanipurse, õnnetuseks mõjub stseen kogu loo kontekstis klišeelikult.
Näiteseltskonna parim on jõuline ja särav Jim Belushi. Kokkuvõttes jääb mulje, nagu mängiks professionaal amatööride seltskonnas. Humpty tegelaskuju muutub värvikaks karakteriks, samal ajal kui ülejäänud jäävad mustvalgeteks tüüpideks. Kui auto kolm rehvi loperdavad tühjalt, pole neljandal erilist tähtsust.
Tõnu Kark ütles ühe oma filmi kohta, et see «keeras tegemise ajal külge» (PM AK 2.12). Midagi niisugust näib olevat juhtunud ka «Ilmarattaga», mis materjalina tundub lootustandev. Woody Allenil pole mingil põhjusel olnud tuju või viitsimist sellele pühenduda. Kas võis olla, et algne taotlus oli käsitleda tänapäevase kärgpere probleeme? Ei tea. Lisaks juba mainitud tegelastele jääb täiesti avamata Richie. Ilmse ärevushäirega poiss, üldpildis oluline, on umbes sama tähtis nagu taburet.
Kes läheb seansile lootuses saada elamust, mida pakkusid «Matšpall» või «Kurb Jasmine», naaseb seekord pettununa.
«Ilmaratas»
USA 2017
Krimidraama
1 tund, 41 minutit
Režissöör: Woody Allan
Osades Jim Belushi, Juno Temple, Justin Timberlake, Kate Winslet
:format(webp)/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)