Joosep Susi: kadunud spordiretoorikat otsimas

Valimistel osalejad ja nende kommenteerijad võtavad suure osa retoorikast üle spordist. Et valimisi liialt ei lihtsustataks, peab spordist rääkima suurema kujundlikkusega. Foto: LIIS TREIMANN/PM/SCANPIX BALTICS

Ilmsesti pole mingi üllatus, et spordile omaseid väljendeid, metafoorikat, paatost armastatakse rakendada igasugustest konkurentsiilmingutest kõneledes-kirjutades. Näiteks poliitilisele võitlusele lihtsalt passib spordi pateetika ja retoorika pea alati. Jalgratast leiutada pole ju mõtet: konkurents meenutab kangesti sportlikku võistlussituatsiooni ning juba välja arendatud sõnavara ja printsiibid võib spordiväljalt lihtsalt üles korjata. Sadul põrsa selga ja tuld!

Võib läheneda ka nii, et poliitiline ja majanduslik võitlus kipuvad olemuselt olema ehk liigkeerulised struktuurid ning just sport pakub ideaalse võimaluse mängida seesama läbi  kristalliseerunud vormis. Sport antakse meile kätte just kui süütul ja puhtal kujul ning see võimendab kõiksuguseid keelelisi ülekandeid.

Väga reljeefselt lähenedes ilmub spordiretoorika (näiteks poliitikasse) kahel tasandil: fraas ja narratiiv.