Eesti sõjaväeluure ülem: mind üllatas Zapadi ajal Venemaa elektrooniline võimekus

Kaitseväe luurekeskuse ülem kolonel Kaupo Rosin. Foto: Raul Mee

Kaitseväe luurekeskuse ülema kolonel Kaupo Rosina sõnul üllatas teda sügisel toimunud suurõppuse ajal Venemaa elektroonilise sõjapidamise võimekus.

Kaitseväe luure ülem andis oma visiidil Ameerika Ühendriikidesse Washingtonis intervjuu rahvusvahelisele kaitsevaldkonna väljaandele Defense News.

Millised olid teie kartused enne Zapadit? Ja mida te saite õppuse kohta teada?

Meie jaoks on Zapad lihtsalt üks teetähis Venemaa sõjaväe arengus. Venemaa katsetas Zapadi ajal mõningaid elemente. Õppusel olid mõned huvitavad tulemused, kuid see oli lihtsalt üks sündmus. Tuleb jälgida pikemat arenguliini, kuhu Venemaa on liikumas – suurendades sõdurite arvu ja võttes kasutusel uusi võimekusi.

Venemaa sai ilmselgelt aru, et kõik jälgivad seda õppust suure tähelepanuga. Mida tahtsid venelased selle õppusega NATO riikidele näidata?

Venelased teadsid, et läänes on kõik keskendunud õppuste ajal sündmustele Valgevenes. Seetõttu muutsid nad tõenäoliselt veidi oma plaane. Nad tegid avalikuks kõik arvud, mis puudutasid Valgevene territooriumil toimuvat, ja see vastas enamaltjaolt ka tõele, mis nad välja ütlesid. Kuid see kehtis vaid Valgevene kohta.

Kõik see, mis juhtus Venemaal, ei olnud sugugi nii avalik. Asja mõte oli tõmmata tähelepanu Valgevenele ja näidata, et kõik on aus ja avalik. Ma arvan, et see õnnestus neil päris hästi.

Kui vaadata üldist skaalat, siis Venemaa poolt oli peamine sõjaline tegevus õppuse ajal Eesti ja Läti piiride lähedal. Arktika on olnud alati osa Euroopa sõjateatrist ning ma tean, et Venemaa on sellesse piirkonda sõjaliselt palju investeerinud ja avanud seal baase. Venelased tahavad oma plaane põhjas testida ning lasta oma sõduritel ja väejuhatusel seal harjutada.

Kas Zapadi eesmärk oli katsetada käsuahelat kogu potentsiaalse rinde ulatuses?

Jah, käsuahelat tuleb katsetada. Sõdurid peavad harjutama, kuidas ümber paikneda, kuidas tegutseda ja saama piirkonnaga tuttavaks. Sellega on alati erinevaid probleeme, mida saab õppustega kõrvaldada.

Üldiselt ma arvan, et venelaste jaoks oli Zapad edukas. Nad harjutasid kaht asja. Esiteks, kuidas eksitada vaenlast, ja teiseks, kuidas ise sellises olukorras tegutseda. Nad teavad, et elektrooniline sõjapidamine on nende jaoks korraga nii väljakutse kui ka võimalus, kuna nad teavad, et lääne sõjajõud on elektroonilisest sidest väga sõltuvad.

Nad teavad, et kui neil õnnestub elektroonilist sidet edukalt rünnata, annab see neile teatud valdkondades eelise. Samas teavad nad ka seda, et NATO on tehniliselt hästi arenenud ja alliansil on selles valdkonnas omad võimekused.

Venelaste järeldus on, et nad peavad teadma, kuidas sellistes tingimustes tegutseda. Sul peavad olema erinevad oskused ja protseduurid, et sellistes tingimustes edukalt sõda pidada. Sa pead õppima, kuidas juhtida oma sõjaväge paberkaardi abil, ja ma arvan, et venelased on selles vallas meist ees.

Üks aspekt, millele Venemaa õppusel keskendus, oli elektrooniline sõjapidamine. Kas selles valdkonnas oli midagi, mis teid üllatas?

Mind üllatas nende endi sõdurite hulk, keda neil õnnestus elektrooniliselt segada. See oli tase, mida me varem näinud polnud. Ja nad tegid seda erinevate väeliikidega, nii maa- kui ka õhuvägedega. See tõesti üllatas meid.

Kui venelaste elektrooniline side on häiritud, saavad nad võtta kasutusele tsiviiltaristu, mis annab neile eelise Venemaal. Nad õpetasid oma sõduritele, kuidas siseneda oma kaablivõrkudesse, et probleemiga hakkama saada.

See on meie jaoks keskne probleem, kuidas venelasi elektrooniliselt mitte ainult segada, vaid kuidas võtta maha kogu nende kommunikatsioonisüsteem. Ilmselt on selleks tarvis teatud kübertegevust ja me oleme võimelised seda kasutama. Kuid me peame mõtlema ka sellele, kuidas kaitsta oma kommunikatsioonisüsteeme. Me peame teadma, millised on lahendused, kui satume elektroonilisse sõtta.

Kas elektrooniline sõjapidamine on tehniline väljakutse või doktriini väljakutse?

Ma arvan, et mõlemat. Meil peavad olema selleks tehnilised lahendused ja samuti peab selleks olema doktriin. NATO on olnud üle kümne aasta operatsioonidel Iraagis ja Afganistanis. Ma usun, et meil on päris head kommunikatsioonilahendused. Talibanil või mis iganes muul vastasel sellised võimekused puuduvad, seega ei kujutanud elektrooniline sõjapidamine seal meie jaoks probleemi.

Me peaksime leidma võimalusi oma sõdurite juhtimiseks. Kui kommunikatsioonis on mõningad puudujäägid, siis tuleb leida lahendus, kuidas sellega toime tulla.

Kas Eesti üritab sellesse valdkonda investeerida?

Ma arvan küll. Ma arvan, et Eesti sai väikeriigina juba tükk aega tagasi aru sellest, et meie jaoks on tegemist probleemiga. Me oleme leidnud lahendusi, kuidas probleemiga toime tulla. Tuleb leida alternatiivseid meetodeid, kuidas sõjaväeüksused omavahel sidet pidada saaksid, üks võimalus selleks on kasutada meie endi telekommunikatsiooniettevõtteid.

Meie eelis on, et saame võidelda omal maal ja kasutada kõike, mis meil on. Väikese ja vaese riigina saame juhtida oma sõdureid ka paberkaartide abil. Me oleme seda alati teinud. Seega, ma usun, et meie jaoks pole tegemist suure probleemiga.

Probleemid võivad tekkida ka liitlasvägedega, kes peavad tegutsema Eestis, kaugel oma kodumaast. Kui me räägime NATO juhtimisstruktuurist ja erinevatest üksustest, siis ma arvan, et tekivad probleemid.

Milliseid õppetunde pakkus Zapadi õppus, mida tuleks arvestada kogu NATO-l?

Me teame NATO probleeme. Ma arvan, et üks NATO põhilisi probleeme on vahe meie võimete ja kavatsuste vahel. Kui me räägime erinevatest valdkondadest, näiteks mere- või õhuväest, siis ka siin on arenguruumi. Loomulikult koguvad venelased luureandmeid ja teevad nende põhjal järeldusi.

Meie jaoks on oht see, kui Venemaa jõuab mingil põhjusel järeldusele, et nad võivad alustada meie regioonis mingit tüüpi tegevusega. See sõltub üldisest olukorrast maailmas, ja teatud valearvestuste tulemusena võib Venemaa alustada midagi, mida me ei taha. Et seda kontrolli all hoida, peavad meie hoiakud ja plaanid olema adekvaatsed. Venemaa küsib iseendalt: kas NATO tuleb appi või mitte?

Kuid see on strateegiline väljakutse. Teine väljakutse on operatsioonide tasemel. Kas meil on mistahes sõjaliseks operatsiooniks olemas õiged sõdurid õigel ajal ja õiges kohas? See on alati küsimus. Venelastel on alati eelis ajas, ruumis ja sõdurite arvus. Küsimus on, kas me suudame selle kiirusega kaasa minna.

Meil on geograafiline väljakutse Suwałki koridoriga (ligi 100 kilomeetri pikkune piirilõik Leedu ja Poola vahel, mis on ainus maismaasild Euroopa NATO riikide ja Baltimaade vahel – toim) ning kommunikatsiooniliinidega merel. Ma arvan, et suurim väljakutse meie jaoks on see, kas NATO jõuab siia õigel ajal ja kas on olemas piisavalt sõdureid, keda siia saata.