Inimkaubandusekspert: inimest ei pea kinni siduma, psühholoogiline hirmutamine on mõjusam

Inimkaubandus, see politseisarjadest nähtud hämar äri, on tavateadvuses seotud enamasti prostitutsiooniga ning on justkui kauge kolmanda maailma mure. Tegelik olukord on palju kirjum ja kodule palju lähemal, kinnitab naine, kes on üle tosina aasta inimkaubanduse vastu võidelnud.

Kolmapäeval tunnustas Läänemeremaade nõukogu Sirle Blumbergi pikaaegse ennetustöö ja inimkaubanduse ohvrite abistamise eest. Auhind tuli naisele suure üllatusena, sest Bumbergi ühiselt auhinnale esitanud sise- ja justiitsministeeriumid ning politsei- ja piirivalveamet, hoidsid tema kanditauuri esitamist hoolikalt saladuses.

«Tunnustus on tore asi küll, aga see teeb sellise imeliku tunde ka,» tunnistab ta ja lisab, et on sellistes asjades tagasihoidlik ning eelistab pigem oma igapäevatööd teha. Viimaseks on MTÜ Living for Tomorrow juhtimine, inimkaubanduse nõuandeliini (660 7320, kõnedele vastatakse tööpäevadel kell 10-18) pidamine ja erinevate koolituste läbiviimine. Ka neist rääkides ei kipu Blumberg ennast esile tooma, sest ennetustööd teevad ja ohvreid abistavad siiski ühingu töötajad koos.

Blumbergi töö inimkaubanduse vastu sai alguse 2000. aastal, kui teema ühel seksuaalkasvatusalasel koolitusel esimest korda esile kerkis. Toona mõistagi räägiti sellest peamiselt prostitutsiooni võtmes. Ehkki mujal maailmas oli teema õhus, tundus see siin kuidagi kauge, meenutab Blumberg. Isegi sobivat eestikeelset vastet veel polnud.

Sellest hakkas asi hargnema. Tulid erinevad konverentsid, kus õpiti Skandinaavias ja mujal Euroopas toimuva kohta. 2004. aasta oktoobris avati inimkaubanduse ennetamiseks ja selle ohvrite abistamiseks nõustamisliin. Selle esimeseks toetajaks oli Ameerika saatkond Tallinnas. «Lubasime, et see ei jää ainult pilootprojektiks. Et tulevikuperspektiivis riik seda tunnustab ja toetab,» räägib Blumberg ja tunnistab seejärel, et ega ta tol ajal adunudki, kui vastutusrikas lubadus see oli.

Nõustamisliini poole pöördutakse väga erinevatel põhjustel. Alates sellest, et tahetakse välismaale tööle minna, kuid tuntakse muret oma turvalisuse pärast, lõpetades väga emotsionaalsete lugudega. Eelmisel aastal helistas nõuandeliinile 420 inimest. Eesti kohta on see väga suur arv, kinnitab Blumberg.

Nõustamisliinile saabuvatest kõnedest niisama ei jõua midagi politseini, kinnitab Põhja prefektuuri kriminaalbüroo juhtivuurija Ardo Ranne. «See on lihtsalt nõustamistelefoni «usalduse» koht ja usaldust nad ei saa kuritarvitada.»

Ta lisas, et pigem on nõustamistelefonile vastajad need, kes selgitavad vestluste käigus välja asjaolud, mis võivad juhtumisi ka mõnele isiku suhtes toimepandud kuriteole viidata ning veenavad neid seejärel juba konkreetselt selle valdkonnaga tegeleva politseiniku poole pöörduma. «Ehk siis jämedalt öeldes – panevad inimese mõtlema õiges suunas ning suunavad ta näiteks inimkaubandusega seonduvates Tallinna ja Harjumaa küsimustes personaalselt minu poole,» sõnab Ranne.

Koostöö aluseks on Ranne sõnul see, et politsei on omalt poolt õpetanud ühingut neid kuriteotunnuseid ära tundma ning selgitanud lahti selle, kes meil konkreetsete kuritegude menetlustega mingis regioonis tegeleb, ühing omakorda koolitab aeg-ajalt politseid muudes nende jaoks olulistes küsimustes.

«Kui inimene mingil põhjusel ei pea ise võimalikuks meie poole pöörduda, kuid soovib täiendavalt õiguslikku hinnangut, siis selle me võimalusel alati läbi MTÜ ka anname,» lisab Ranne. 

Kuid nõustamisliin on vaid väike osa Blumbergi ja ühenduse inimkaubanduse vastasest tegevusest. Näiteks viiakse läbi koolitusi noortele ja ettevõtjatele. Noortega töö on Blumbergi lemmik, sest see annab tema sõnul erilise energia. Lisaks tehakse koostööd ja ühiseid koolitusi sise-, sotisaal- ja justiitsministeeriumi ning politsei- ja piirivalveametiga. Päris palju osaletakse ka töömessidel. Viimane on vajalik, et inimesteni jõuda. Ega ajalehekuulutuse peale sõnum tihti abivajanani jõua, selgitab Blumberg, lisades, et aeg-ajalt siiski nõuandeliini töörubriikide all reklaamitakse.

Mis on inimkaubandus?

Ent mis see inimkaubandus ikkagi on, mille vastu ühendus nii aktiivselt võitleb? Lihtsas keeles, see on inimese ekspluateerimine tööalasel, seksuaalsel või mõnel muul eesmärgil, ütleb Blumberg ja lisab, et inimkaubanduse üheks märksõnaks on inimese haavatuse ära kasutamine.

Et inimene sellisesse olukorda satuks, on vaja soodsaid pinnaseid. Näiteks väga kehva majanduslikku olukorda. Sageli keelitatakse inimesi pudrumägesid ja piimajõgesid lubades midagi tegema, kuid hiljem jäetakse neile osava manipuleerimise teel mulje, et täbarast olukorrast polegi väljapääsu. «Tänapäeval ei pea otseselt inimest kinni siduma kuhugile, selline psühholoogiline manipulatsioon ja hirmutamine on isegi mõjusam,» räägib Blumberg.

Samas tunnistab ta, et inimkaubanduse elemente on keeruline ära tunda, sest märksõnad «sund» ja «haavatavus» ajavad inimesed tihti segadusse. Sageli ei saadagi aru, mis mõttes on võimalik teist inimest sundida, miks ta appi ei hüüa ja minema ei jookse. Viimast tingib psühholoogiline külmetumine, räägib Blumberg ja lisab, et kõige hullemates olukordades ei julgetagi abi paluda. «Kui ma ei töötaks selles valdkonnas, võib-olla oleks mul endal ka keeruline mõista,» sõnab ta.

Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna nõunik Anu Leps ütles, et Sirle Blumberg töötab südame ja hingega selle eest, et inimkaubandust oleks vähem ja neis olukordades, kus on selle kuriteo kahtlus, saaks sekkuda ja abi and nii kiiresti kui võimalik. 

Eriti tasub tema sõnul esile tuua naise südikust inimkaubanduse ennetuse ja nõuandetelefoni eestvedamisel.

«Sirle on loonud aastatega professionaalse ja mitmekultuurilise meeskonna, kes kõnedele vastavad, vajadusel juhtumikorraldust eest veavad ja vahendavad liinile laekuvat infot nii, et abivajaja saab kiiresti abi ja lahenduse, mis toimib,» rääkis Leps.

«Lisaks nõuandeliini professionaalsele vedamisele on Sirle tänuväärne noorte harija, pikaaegse koolitajana käib ta aktiivselt koolides noortele rääkimas inimkaubanduse ohtudest, seksuaaltervisest. Koolitajana on ta innustav ja paneb oma praktilise töökogemuse kaudu noori elulistesse olukordadesse, milles nad peavad leidma lahendusi,» rääkis nõunik. Ta lisas, et peale noorte harimisele on viimastel aastatel Blumbergi jaoks tähtsaks saanud ka ettevõtete harimine ja sotsiaalse vastutustundlikkuse agenda pilti toomine. Vähemoluline ei ole nõuniku sõnul ka igapäevane rahvusvaheline koostöö ja suur panus rahvusvaheliste projektide edukasse läbiviimisesse.

«Sirlel jagub nii tunnustust teistele kui ka vajalikku elutervet kriitikat. Olen temaga aastaid koostööd teinud ning asjad toimivad alati kiiresti ja konstruktiivselt,» ütles Leps. 

Ei ole võimalik öelda, et üks või teine inimkaubanduse vorm on hullem kui teine, sõnab Blumber, kuid ühing paneb suurt rõhku tööalase ekspluateerimise teemale. Varemalt tuli enamasti aidata välismaale tööle suundunud eestlasi, kelle juhtumite puhul sageli tööalast ärakasutamist võis kahtlustada. Viimastel aastatel on kujunenud uus olukord ning aina enam tuleb abi osutada kolmandatest riikidest Eestisse tööle tulnud inimestele. Enim on neid ehitusvaldkonnas ja kõikvõimalikel hooajatöödel.

Suvekuudel nõustati ühtekokku 17 sellist isikut. Tihti ütles helistaja sedagi, et temaga ühes pundis on veel inimesi. Niiviisi nõustatigi seda üht ja paluti siis teistele info edasi öelda.

Matt kontoripõrandal ja politseiga hirmutamine

Näiteks tuli aidata 50ndates aastates naist, kes parema palga ja töötingimuste lubaduse peale Eestisse tööle asus. Reaalsus muidugi nii roosiliseks ei osutunud: ametlikku tööluba tal ei olnud, ehkki ta ise seda arvas, palka ei makstud, eluasemeks oli kontoripõrandale maha pandud matt ja töötajate liikumist jälgiti valvekaamerate abil. Lisaks ähvardati teda migratsioonipolitseiga. Need võivad tunduda märkamatud asjad, märgib Blumberg. «Otseselt keegi teda kinni ei hoidnud ja ust lukku ei keeranud. Aga kuhu on sul minna?»

Talle meenub suvest ka üks julmem lugu. Läbi sotsiaalmeedia jõudis ühinguni juhtum noorte poistega, kes tulid Eestisse tööle. Nad kirjeldasid oma olukorda ühes grupis, kus neil soovitati nõuandeliini poole pöörduda. Kui poisid saadud numbril helistasid, ei soovinud nad esialgu avaldada isegi seda, kus nad asuvad.

Vesteldes tuli välja nende hirm politseinike ees ja see, et neile oli öeldud, et Eestis on selline politsei, kes pikka juttu ei tee, vaid viib metsa ja laseb maha, meenutab Blumberg. «Kui ma ise ei oleks seda kuulnud, siis oleks keeruline uskuda,» sõnab ta imestades, kuidas on võimalik niimoodi hirmutada.

Selliste juhtumite puhul on tüüpiline, et inimene ei saagi oma sundolukorrast ise aru ning ikka loodetakse, et tööandja on hea ja maksab. Harvad ei ole ka need juhtumid, kui ühest ekspluateerivast olukorrast jalutatakse teie, lisab Blumberg, kes alles hiljuti aitas ühel mehel kaks korda sama reha otsa astumist vältida. «Inimene ei osanud kokku panna, kas tõesti on võimalik ühest olukorrast väljuda ja täpselt samasse olukorda sattuda läbi teiste inimeste,» sõnab ta. 

Lihtsamat teed ei otsi

Kuidas Blumberg ja tema kaaslased selle raske tööga toime tulevad? «Kui inimesed vaid teaksid, kui väga me tegelikult oleme siin emotsionaalsed ja mures,» ohkab naine ja lisab, et mõnikord tuleb enda emotsionaalselt tagasi hoidmine paremini välja kui teine kord.

Ent emotsionaalselt kurnavast tööst ta loobuda ei kavatse. Sest sisemine tunne sunnib sellega tegelema, nagu ta ise ütleb. «Selline sõna nagu «inimkaubandus» tundub juba niivõrd mõistusevastane tänapäeva ühiskonnas. Kui veel vanadel aegadel võisime rääkida orjandusest ja inimeste müümisest-ostmisest, siis tänapäeva maailmas see tundub minu jaoks täiesti absurdne.»

Samuti ei taha ta loorberitele puhkama jääda, vaid nõustamisliini tegevust veelgi paremaks lihvida. Uueks eesmärgiks on Blumbergil teiste Euroopa riikidega rohkem ja paremat koostööd teha ja õppida neilt, kuidas abistada inimesi, kes on pärit täiesti teisest usu- ja kultuuriruumist. «Ma ei taha, et selliseid ohvreid meile satuks, aga vähemalt tahaks rohkem tundma õppida, kuidas see töö nende isikutega käib,» selgitab ta. Ning mõistagi soovib Blumberg, et nõustamisliini tegevus jätkuks.

Läänemeremaade nõukogus jagas sel aastal esimest korda inimkaubanduse vastase tegevuse eest auhindu. Auhinnad anti üle 29. novembril Stockholmis, Rootsis. 

Auhinna pälvisid kolm inimest: Sirle Blumberg MTÜst Living For Tomorrow, Sandra Zalcmane Läti MTÜst Shelter «Safe House» ja Maia Rusakova Venemaa MTÜst Stellit.

Iga liikmesriik sai võimaluse esindada oma nominendid, kelle seast komisjon valis välja auhinna laureaadid. Kokku saabus 15 nominenti Taanist, Eestist, Soomest, Islandilt, Leedust, Norrast, Venemaa Föderatsioonist ja Rootsist.