Elmar Vaher usaldusest, naabritest ja traditsioonilise pere kaitsest

Politsei- ja piirivalveameti peadirektori kohusetäitja Elmar Vaher. Foto: Tairo Lutter

Politsei- ja piirivalveameti (PPA) peadirektor Elmar Vaher rääkis, kuidas ta noores põlves õuntega õigluse eest võitles, Peda ühikas kasukavargust uuris ning 13aasasena mägedes käis. Nende lugude kaudu aga ka sellest, mida ta kodus kõige enam hinda ning mis on hea peresuhete alus. Alljärgnev intervjuu ilmus esmalt PPA ajakirjas Radar.

President Kaljulaid põhjustas tormi veeklaasis, kui rääkis, kuidas tema Eesti omariikluse puudumist pisikesena tajus, ning pani küsimärgi alla helge lapsepõlve võimalikkuse nõukogude ajal. Milline oli sinu lapsepõlv ja kas selles oli piisavalt Eestit?

Erinevad arvamused teevad meid igas mõttes tugevamaks. Väljaütlemised võivad meeldida või mitte, aga arutelu ja omamoodi tõlgendused annavad alati juurde. Mina ütlen küll, et minu lapsepõlv oli nõukogude ajale vaatamata väga vahva ja õnnelik. Eestlus oli minu kodus ning külas alati olemas. Ilmselt seetõttu, et alevik, kus elasin, hoidis väga kokku ja mõtles sarnaselt.

Seda, et on eestlased ja muust rahvusest inimesed, tajusin muidugi. Olid meilgi rahvusel põhinevad kambad ning mõnikord kaklusedki. Mängisime alguses valgeid ja punaseid, hiljem Robin Hoodi. Olen 1975. aastal sündinud ning päris väiksest east ei ole mul selliseid mälestusi, kus oskaksin sinimustvalge puudumist ära tunda. Teismeeast juba küll, kui Eestis hakkas ühtteist vaikselt juhtuma ning olin ise piisavalt vana, et asjadest rohkem aru saada.

Näiteks tuleb iseseisvuse taastamise eelõhtust kohe pähe Eestimaa Roheliste rattamatk, millest fosforiidisõja jätkuna kujunes iga-aastane matkaliitude egiidi all toimuv streik jalgratastega. Sellest ajast mäletan ka üht elu kiiremat jooksu. Nimelt jõudsime retkega Paldiski poolsaarele, kuid linna piiras okastraat, sest Vene sõjavägi oli veel seal sees. Viie-kuuekesi otsustasime ikkagi sinna minna. Mina sidusin sugulasega riided pea peale ning ujusime ümber merre ulatuva okastraadi, et värav seestpoolt lahti teha. Aga jäime vahele ja siis tärisesid järsku automaadid. Seda aeda, mis sinnapoole minnes näis ületamatu, oli tagasi tulles väga kerge ületada ja tulema me saime. Ilmselt on okastraat päris paljudele eestlastele omamoodi nõukogude võimu sümbol, kui mõelda, kui palju linnaosi või kante Eestist oli sellega piiratud.

Mis sinu lapsepõlve kõige enam iseloomustab?

Ema on mul Siberis sündinud ja siis Eestisse tagasi tulnud ning olnud pigem paikne. Ta on kogu aeg olnud heas mõttes meie tagala. Nagu staabijuht, kes oli alati kodus ja hoidis asju kontrolli all. Perenaine selle sõna kõige klassikalisemas mõistes – seened olid marineeritud ja moos purgis.

Isa juured viivad Lätti, aga ta ise oli Häädemeeste kandi mees. Tema elu lugu oli väga kirju. Näiteks jäi ta sõjaväes haigeks, tunnistati surnuks, ning kui ta ärkas, oli juba morgi viidud. Samuti käis ta raha teenimiseks Venemaal uudismaad harimas ehk metsa lõikamas ja põletamas. Talle meeldis matkamine ning see viis teda Krimmi, Karpaatiasse ja Taga-Kaukaasia mägedesse.

Isaga koos olime kõvad matkasellid ka mina ja õde. Algul käisime isaga koos automatkadel, mis olid 80ndatel väga populaarsed. Siis ajasid kõik oma Žigulid ja Moskvitšid kuumaks ning mindi koos sõitu. Õhtuti laagerdati ja veedeti aega. Meie peres autot ega juhilube polnud ning sõltusime isa sõpradest, kuid nii sain esimesed kaugemad matkakogemused.

Kõige pikem retk sellest ajast on minu jaoks jäänud ka suureks usalduse õppetunniks. Nimelt oli mul põhikoolis hästi vahva saksa keele õpetaja Eevi Aluoja – inimene, kes minu elu väga palju mõjutas. Me elasime lähestikku ja käisime peredega tihedalt läbi. Kui olin 13aastane, usaldasid vanemad mind temaga koos kuuks ajaks Karpaatidesse mägimatkale. See oli aeg, kui reisimine oli hoopis teistsugune ettevõtmine kui praegu. Ei olnud võimalik sidet pidada, isegi kirjad käisid nii, nagu nad käisid. Ja see usalduse doos, kui usaldust saab mõõta mahus nagu ämbris või koorepurgis, oli tollel ajal hoopis teistsugune.

Sa pole varjanud, et sinu lapsepõlves oli ka tumedamaid toone.

Põhikoolis sain süsteemselt peksa, sest olin vaene. Mul ei olnud ägedaid asju ja käisin kehvasti riides. Näiteks olid siis popid valged sokid, mida mul oli ainult üks paar. Pesin need igal õhtul ära ja panin jalga kuivama. Hiljem pidin neid pidevalt allapoole lükkama, et augud välja ei paistaks. Kiusati, noriti, ja kui püüdsin vastu hakata, tulid kaklused ja nii see pidevalt kordus.

Samuti sain lapsepõlves palju füüsiliselt karistada. 15aastasena kolisin kodust välja. Õppisin keskkoolis, käisin tööl, teenisin ise leiba ja ostsin riided selga. Siis umbes 16aastasena vaatasime isaga üksteisele silma ja matsime selle kirve maha. Isegi praegu sellele tagasi mõeldes ei mõista ma, kas see tuli kuidagi toonasest kultuurist või kuskilt isa enda minevikust. Loomulikult tegin ma igasuguseid poisikeste tempe, küll sai õunaraksus ja naabrite maasikapõldu tallamas käidud, aga ma olen ise veendunud, et ei ole ühtki pahandust, mis annaks põhjust last lüüa. Ma ei usu, et see midagi lahendab. Aga mul on hea meel, et me saime isaga sellest üle. Hindan väga oma isa ja seda suhet, mis meil oli.

Mis on need käitumised või harjumused, mis sa oled emalt-isalt oma ellu kaasa võtnud?

Emalt olen kaasa saanud mõningase kahtlemise. Tunnen, kuidas see on minus ema tüüp, et alati on targem natuke kahelda ja ei tohi kohe hüpata olukorda sisse. Isa oli pigem selline hästi konkreetne mees: tuld, teeme ära, ei ole mingit jorisemist. Selles mõttes on need omadused täiesti vastandlikud – isa poolt pidev tegutsemine ja kiire otsustamine, ema poolt kahtlemine, mis ei ole kuidagi halb, sest võimaldab rumalused tegemata jätta. Nii ongi, et mõnikord jääb minus peale ema ja mõnikord isa.

Üks ühine asi nii isa kui ka ema poolt on usaldamine. Ühelt poolt olen veendunud, et usaldust on ja peabki olema raske võita ning kerge kaotada. Samas usun ka sellesse, et eriti lapseeas on lubatud eksida usalduse vastu. Kui seda juhtub ka mitu korda, on võimalik nende eksimuste kaudu ikkagi vastastikust mõistmist suurendada ning usaldust taastada ja tugevdada.

Kuidas see usaldus tekib?

Arvan, et minu vanemate puhul ongi määravaks nende kirju saatus ja keerulistest oludest pärinemine. Kriisis hakkame usaldust teistmoodi hindama. Teame, et meid hoiavad elus lähedased inimesed, olgu siis sõbrad või pereliikmed, kellele saame loota. Pigem riskime reetmisega, aga anname inimestele võimaluse.

See siiski ei tähenda, et peaks naiivselt või pimesi usaldama. Näiteks ütles mu isa alati, et see, kes on sõber vaid palgapäeval, ei ole tõeline sõber. Sulase perest pärit poisina teadis ta hästi, kuidas raha ja mõjuvõim inimeste suhteid muudavad. Näiteks mäletan, et ärkasin väiksena jutukõmina peale, kui köögis laua taga istus kolhoosi esimees, kes pakkus isale võimalust, et meile ehitatakse maja. Me ei saanud õega üldse aru, miks isa sellest keeldus. Tagantjärele mõistan, et ta ei usaldanud lihtsalt seda süsteemi ja see oleks pannud ta olukorda, kus ta polnuks enam vaba. Maja ehitas ta ise kivi kivi haaval.

Kuidas sa ise isana usaldamist oled õpetanud või õppinud?

Meil oli hiljuti sellega seotud lugu. Mu poeg Martin käis üks õhtu klassivenna juures, kus oli plaan, et õpivad ära ja alles siis saavad õue minna. Ülesandeks oli korrutustabel ning klassivenna ema tabas nende tööd kontrollides ära, et kuigi vastused on õiged, on midagi valesti. Ta lõi nad lõhki ja tuli välja, et poisid olid matemaatika kodutöö kalkulaatoriga teinud.

See ema helistas ja rääkis mulle selle loo ära. Kui läksin Martinile järele, võinuksin sõimata, riielda, hakata kohe midagi keelama või õpetama, aga ma otsustasin teisiti. Lasin tal endal rääkida, mis juhtus, ja seda ta ka tegi. Siis rääkisime selgeks selle osa, et ta õpib enda pärast, mitte minu või õpetajate või kellegi kolmanda pärast ning pole mõtet ise ennast petta. Teine osa sellest loost oli aga klassivenna ema petmine, mille lahendasime nii, et ta helistas ja palus vabandust. Ma nägin, et see on talle väga raske, aga ta sai selle kõne tehtud ja sotid selgeks.

Nüüd veidi aega hiljem oli tal jalgpallitrenn ning tingimus oli, et ta saab trenni, kui on õpitud. Olime juba hilinemas, aga oma kodutööd näidates ütles ta mulle, et ei saanud ühest tehtest aru ja tegi selle kalkulaatoriga. Sel hetkel olin ma tõesti õnnelik, sest ta oleks võinud mulle valetada või ütlemata jätta ja ma poleks sellest mitte kunagi aru saanud. Aga ta oli aus, kuigi võis karta, et kalkulaatori kasutamisest tuleb tüli. Minu jaoks ongi niisugused pealtnäha väikesed seigad need, millest kokku tuleb suur usaldus ning vastastikune austus.

Mis teeb sinu jaoks inimestest pere?

Valdavalt on kõik inimeste seltskonnad sellised, kus ei saa olla päris sina ise. Mitte, et kedagi mängitaks või jäljendataks, aga ei avata ennast. Ma ei usu sellesse, et inimene saab igas olukorras olla ühetaoline ja ühtmoodi avatud. Kui minnakse külla ning tuntakse seal vaid väheseid, siis ollakse paratamatult teistsugune kui näiteks kahe parima sõbraga. Mina olen väga jälgiv ja ei võta inimesi lihtsalt omaks. Kuigi see võib jätta kuidagi ülbe tüübi mulje, on see tegelikult enesekaitse.

Mehe ja naise suhetes on ilmselt üks suurimaid kunste just see iseendaks olemine armumise, armastamise ja ka argipäevase kooselamise ajal. Väga tihti kipub olema nii, et suhte alguses näidatakse end mingist täiesti teisest küljest või mängitakse end paremaks. Sellega petetakse ennast ja teist ning midagi head ei saagi välja tulla.

Pere ongi minu jaoks nende inimeste ring, kelle seas saan olla täiesti vabalt. Inimesed, kelle juurde ma igal õhtul lähen, kelle juurde ma tahan minna, kellega ma tahan olla ja kellega ma saan olla mina ise.

Kui tähtis on sinu jaoks kodu kui koht?

Minu jaoks on kodu hästi tähtis ja mitte ainult, et see oleks mulle sobiv koht, vaid et see meeldiks ka minu lähedastele ning meil oleks koos seal hea olla. Huvitaval kombel tean ma umbes ruutmeetri täpsusega seda kohta, kus minu isa ja ema mu valmis tegid. Kui teha sellest kohast üks pilt ja võtta kõrvale pilt sellest kohast, kuhu ma olen praegu oma kodu rajanud, siis on need pildid väga sarnased. Seal on liivapinnas ja meretuulest kaldus männid. Mulle tohutult meeldib selline loodus ja puulatvade mäng taevas. Tunnen ennast seal tõeliselt hästi ning näen, et ka lähedastel on hea.

Mis teeb kodu turvaliseks?

Turvalisus on eelkõige tunne. Lukud, riivid ja alarmid on head, aga kõige tähtsamad on vist ikkagi inimsuhted ning sisemine kindlustunne. Ma usun Eesti politseisse ja ütlen, et kõikvõimalike kuriteojuhtumitega saame hakkama, kui inimestevahelised suhted korras on.

Mul on hea näide, kui 96. aastal saime Urmet Tambrega mingil arusaamatul põhjusel Peda ühikasse toa. Tulime ükskord hilja töölt ja nägime, et kohal on politsei ning vormistatakse sündmuskohta. Meil oli kohe selge, et meilt midagi varastada ei ole, ja me ei hoidnud isegi ust lukus. Aga meie kõrval elasid ühed vene tüdrukud, kes olid tiba rikkamad, ja neilt olid kadunud kasukad. Tänapäeval oleks see täiesti mõeldamatu, aga põhimõtteliselt võtsime selle uurimise üle ning leidsime šubad paar korrust kõrgemalt üles. Objektiivselt võttes võinuks selle vargusjuhtumi tõttu turvatunne ju väheneda, aga läks täiesti vastupidi. Kuna saime edaspidi hästi läbi, siis tundsid tüdrukud ennast hoopis turvalisemalt ning meil Urmetiga oli pärast seda toidulaud tunduvalt rikkalikum.

Siit ka minu teine mõte kodu turvalisusest: väga tähtis on, kes on su naabrid ja kas sa suhtled nendega avatult ja sageli ning saad neilt abi küsida. Ma olen tänavu uues kodus elatud aasta jooksul suhelnud naabritega rohkem kui varasemad kümme aastat kokku. Ja mitte ainult mina, vaid ka poeg Martin. Eks väiksemates kohtades tuleb see suhtlemine lihtsamalt, kuid linnaski on asjad paremaks muutunud. 90ndail uurisime ka niisuguseid juhtumeid, kus naaber näeb, et varas teise inimese korteris tegutseb, aga politseisse teatamise asemel aitab kraami välja tassida. Õnneks ei ole see enam normaalsus.

Kas tunned endas ära mingi lapsepõlvest pärit käitumise või omaduse, mille järgi võinuks ennustada sinu tulevikku politseinikuna?

Kui midagi esile tuua, siis võib-olla selline õiguse ja õigluse eest võitlemine. Näiteks käisime sõbraga õuntega loopimas ühte isa, kes ei lubanud oma tütart meiega diskole. Sõbral ja tüdrukul oli vastastikune sümpaatia, aga isa ei lubanud neil kohtuda selle pärast, et me olime maapoisid. Astusin sõbra eest välja, sest minu meelest ei olnud see õiglane. Suur tüli tuli sellest, et kui heki tagant õuntega tuld andsime, sai pihta ka tolle pere Žiguli. Kas see teguviis oli õige? Ilmselt mitte, aga toona tundus mulle kõik selge. Mis matsid? Me olime Nõukogude Liidu lapsed ja kõik on võrdsed (naerab).

See õiglustunne on mind alati saatnud. Mul on silme ees üks seik, kui olin umbes kümneaastane ja isa-ema töötasid suusakeskuses. Ühel õhtul jäi mäele vedelema üks Salvo kelk, mis oleks jäänud rajatraktori alla, aga lükkasin selle eest ära. Kuna paari päevaga keegi kelgule järele ei tulnud, siis võtsin selle endale. Umbes nädala pärast kutsuti mind aga vanematega kooli, süüdistati varguses ja ähvardati koolist välja visata. Mäletan, et isa ütles, et ta on minu poolt. Kuidagi see asi lahenes, aga mul on siiani meeles see ebaõigluse tunne, et minu selgitust, kuidas selle kelgu justkui päästsin, ei võetud kuulda.

Kuidas sa ise tunned, kas sinu karjäär on tulnud pere arvelt, või kuidas sa mõtestad töö- ja pereelu tasakaalu?

Ma ei usu, et peab mõtlema nii, et töötamine on kuidagi pere arvelt. Selles mõttes ei ole üks teisest tähtsam, vaid on kokkulepe, milline on pere elurütm. Ei saa elada nii, et keegi on kogu aeg pahane või solvunud või peab ennast töötamise pärast süüdi tundma. Töötamise maht peab olema kokkulepe, mida mõlemad pooled aktsepteerivad.

Olen näinud, kuidas ühele kolm ööpäeva järjest tööl olnud uurijale tuleb kaasa töö juurde järele ja viib ta ära. Piltlikult öeldes jääb kohvitass aurama, st vahialused jäävad vahi alla, toimingute tähtajad jooksevad ja kolleegid otsivad, kus ta on. Siis selgub, et kaasa viis ta otse lennujaama ning nad sõitsid ära reisile. Ilmselt oli selles peres see päästik juba nii pingul ja piir ees või ammu ületatud. Teisest küljest võiks ju sellest kolleegidele ausalt rääkida ning ma usun, kõik saavad aru.

Kas politseitöö on peresõbralik töö ja kas PPA on peresõbralik organisatsioon?

Kui mõelda, milleks see asutus on ellu kutsutud, siis on politseitöö ilmselt üks peresõbralikumaid. Iga meie töötund läheb ju kaudselt alati selle nimel, et ka meie endi kodudes oleks turvalisem. Eesti peredel on parem, kui politseid usaldatakse. Kui mõelda nii, et teeme seda tööd ka iseenda lähedastele, siis on väga lihtne leida motivatsiooni anda endast parim.

Kolleegide peredele on raske kindlasti see, et kohati on meil töösid, mida ei saa teha nii, et iga päev natuke, sest pätt ei tööta kaheksast viieni. Ent ka siis saab korraldada tööd nii, et jääb aega puhkamisekski. Näiteks oli Põhja prefektuuri narkoüksuses meil selge kokkulepe, et nad teevadki mingi perioodi väga tõsiselt tööd ja siis on vahepeal kollektiivselt puhkusel. Võiks ju mõelda, et mis mõttes tekib olukord, kus politseid justkui pole ja mitte midagi ei tehta. Aga nende töö iseloom on selline, et tulemuseni jõudmiseks peab töötama tunde valimata. Ja siis saab ka kodus rääkida, et teate, mul on nüüd kaks ja pool kuud hullumaja puhvet, aga pärast seda on mul täielik puhkus.

Kui tähtis on, et kodused mõistaksid, mis töö see on, mida lähedane PPAs teeb?

Ma ei arva, et politseinike peredel on kuidagi suuremad ootused kui teistel. Hoolitsust ja arusaamist vajavad ju kõik. Küll usun ma, et me saaksime organisatsioonina olla veel avatumad kolleegide pereliikmete suhtes. Igas kollektiivis peab olema kindlasti neid kohtumisi, kus ollakse tiimiga omavahel, aga peab olema neidki võimalusi, kus pere saab aru, mis tööd sa teed. Politseinikel on kalduvus minna oma tööd kirjeldades konspiratiivseks ja hakata tühja koha pealt mingit varjuteatrit tegema, mis üldiselt head nahka ei too. Ei ole vaja igal õhtul kogu päeva ette kanda, aga lähedased peavad sinu motivatsioonist ja tegevusest aru saama. Ja olgem ausad, enamikul meist ei ole varjata ju midagi.

Samas olen ma veendunud, et politseinikud vajavad kodus suuremat lohutust või lähedust ja neil on suurem risk minna katki. Me näeme ju väga palju sellist, mis on kurb ja paha.

Üks aastaid uurimises töötanud hea kolleeg vahetas hiljuti tööd ja ütles väga konkreetselt, et ei kannata enam kuulata, kuidas kurjategijad oma lähedastega suhtlevad, mida nad räägivad ja kuidas mõtlevad. Saan temast täiesti aru. Heal uurijal peab olema suur reprodutseerimisoskus, et ta suudab mingitest infokildudest genereerida kahtlustatava käitumise: kuhu ta läheb, millal ta ostab aine, kuhu ta selle paneb. Aga selleks tuleb selle elu sisse minna. Kui sa kuuled ja näed, kuidas ühe narkokartellimehe elu käib, siis on see tõesti raske. See ajabki ühel hetkel oksele. Osa sellest pingest kompenseerivad head kolleegid, aga see taak koguneb paratamatult. Selle pärast on hea, kui meie inimestel on kodus kindel varjupaik.

Moodsal ajal räägib üks poliitiline jõud traditsioonilise pere kaitsest. Milline pere sinu meelest Eestis kõige enam kaitset vajab?

Jälgisin huviga seda kooseluseaduse arutelu, mis sai justkui uue hingamise pärast pastor Annika Laatsi väljaütlemisi. Minu meelest on seadustega võimatu inimsuhteid või emotsioone reguleerida. Kui inimesed tahavad elada koos, siis nad teevad seda ning sellise kooselu seadusesse kirjutamisega ei muutu ülejäänud perede jaoks mitte midagi.

Kõige rohkem vajab kaitset see pere, kus täiskasvanud pereliikmete suhe on juba katki, aga peres on laps, kes näeb seda katkist suhet ja võtab need väärtused kaasa. Seal on meil kõige rohkem võita. Päästes selle lapse, on meil võimalus päriselt muuta saatusi ja Eesti tulevikku.

Mis on sinu meelest tänapäeva ühiskonna ohud, mille eest isad poegi kaitsma peavad?

Minu arvates on üks suur oht noorte reaalsustaju puudumine. Mul ei ole midagi arvutimängude vastu, aga isade roll on lastele rääkida, mis on päriselu ja virtuaalelu vahe. Isad peavad selgitama, et elu ei saa osta ja raha ei tule seina seest ning et inimesed on tähtsad. Lastega koos tuleb teha pärismaailma asju.