Kui olin põlvepikkune poisike, olid perekondlikud käigud meie väikelinnast mõnda suuremasse harvad, kuid alati oli nende lahutamatu osa – ja tipphetk – mõni muuseumikülastus. Meremuuseum Tallinnas või zooloogiamuuseum Tartus olid teiste seas paigad, kuhu minekut lunisin. Miks, ei oska isegi praegu seletada. Ehk pakkusid need võimaluse siseneda ühte teise maailma. Võimaluse, millesarnaseid oli toona vähem kui praegu.
Tellijale
Arko Olesk: Ahhaa-elamused
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.