Elulooraamat: loe, kuidas veoauto Arnold Rüütlile sisse sõitis

Arnold Rüütli elulooraamatu esitlus Foto: Madis Sinivee

Elulooraamatus «Viimane rüütel. Arnold Rüütli jäljed Eesti pinnal» avab Peeter Ernits Rüütli omakasupüüdmatut olemust läbi eluohtliku avarii.

«Hoidsin rooli kõvasti peos, ja mu vasakut kätt tabas järsk hoop. See lõi luud liigesest välja. Ribid läksid mõlemalt poolt katki,» meenutas Rüütel Peeter Ernitsa kirjutatud elulooraamatus «Viimane rüütel. Arnold Rüütli jäljed Eesti pinnal».

Järgnev on väljavõte Peeter Ernitsa kirjutatud Arnold Rüütli elulooraamatust «Viimane rüütel. Arnold Rüütli jäljed Eesti pinnal».

Tõnuristi mantel

1979. aasta jaanuaris asus Arnold Rüütel ministrite nõukogu esimehe esimese asetäitja postile, teiste sõnadega – üheks asepeaministritest. Sellesse ametisse jäi ta neljaks aastaks, vastutades maaelu, põllumajanduse, kalanduse, looduskaitse eest. Tegelikult oli vastutusala veelgi laiem, kuid kõik valdkonnad olid lähemalt või kaudsemalt seotud maaeluga.   

Paraku tähendas Rüütli ametisse määramine, et vabastada tuli Edgar Tõnurist. 

Edgar Tõnurist oli lugupeetud ja oma ametis hinnatud ning Arnold Rüütel oli temaga hästi läbi saanud. Nüüd elas ta üle seda, justkui oleks tema võtnud Tõnuristilt ametikoha. Tegelikkuses see muidugi nii ei olnud. Tõnuristi sisulise errusaatmise – ta suunati küll Saku maaviljelusinstituudi direktoriks – tagamaid on oma mälestustes avanud Bruno Saul.

Samal ajal, kui Valter Klauson valmistus ministrite nõukogu esimehe kohalt pensionile minema, käis äge võimuvõitlus Johannes Käbini ja Karl Vaino vahel. Käbin pakkus Moskvale oma mantlipärijana parteijuhi kohale Vaino Väljast, teine sekretär Konstantin Lebedev seisis aga keskkomitee tööstussekretäri Karl Vaino selja taga.

«Sellesse sekkus ka keskkomitee liige Edgar Tõnurist,» meenutab hilisem valitsusjuht Bruno Saul. «Kui Vaino 1978. aastal võimule tuli, oli tema esimene vastulöök suunatud Tõnuristi vastu.»

Arnold Rüütel sai Tõnuristi mantlipärijaks ja oma uueks ülemuseks Valter Klausoni, kellega näis koostöö klappivat.

«Klauson oli väga kinnine inimene,» iseloomustab Rüütel tollast ministrite nõukogu esimeest.

«Ta oli üle elanud repressioonide ajastu, aga vaikis kõigest ja tegi täpselt seda, mida tema ametis tuli teha. Olime hoopis erineva maailmavaatega ja näisime kuuluvat ka eri põlvkondadesse. Sellegipoolest rääkisime vahel päris siiralt ja meie koostöö laabus.»

Nii näiteks oli Klauson see, kellelt Rüütel kuulis Gorbatšovi sekkumisest tema edasisse karjääri, kui Vaino ta keskkomiteest vallandas. «Mingu akadeemiasse tagasi,» oli Vaino öelnud. Üleliidulise keskkomitee tollane põllumajandussekretär Gorbatšov polevat sellega aga nõustunud ja tema sõna maksis.

Võimuvõitluse järgmises faasis hakati jagama juba ministrite nõukogu esimehe kohta. Valter Klauson oli parandamatult haige ja pidi minema pensionile. Ta soovis oma järglasena näha Bruno Sauli. Karl Vaino varasem soosik Vladimir Käo oli kaotanud Vaino silmis usalduse. Jaanuaris 1984 saadeti Klauson ära ja temast vabanenud kohale saigi Saul. Ent selleks ajaks oli valitsusest lahkuma sunnitud juba ka Rüütel.

Lahkumise tagamaadest meenutab ta ise järgmist. Kusagil 1980-ndate algul saabus Tallinna Nõukogude Liidu plaanikomitee esimehe asetäitja loodusressursside alal. Ministrite nõukogu esimees Klauson oli järjekordselt haige. Rüütel tellis helikopteri ja viis Moskva kõrge tegelase vaatama Lääne-Virumaad, kuhu pidi plaanide kohaselt tulema mitu uut fosforiidikaevandust. Narvani kulgenud lennul nähti põlevaid aherainemägesid üsna veepiiri lähistel. Järgmisel päeval toimus pingeline õhtusöök valitsuse Nõmme residentsis.

«Me olime seal kolmekesi: Vaino, mina ja Moskva mees,» meenutab Rüütel. «Rääkisin, kuidas me lendasime eelmisel päeval üle nende alade, kus minu arvates ei ole võimalik fosforiiti kaevandada. Plaanikomitee aseesimees kinnitas mu juttu: «See ei ole tõesti sobiv, sest reostaks kogu Eesti põhjaranniku,» ütles ta. Vaino aga vihastas sellise jutu peale, nii et tõmbus lausa krampi ja jäi tükiks ajaks põrnitsema.»

Toona kaevandati fosforiiti otse Tallinna külje all Maardus. Kuid seal asusid muinsuskaitse all olevad ligi kahe tuhande aasta vanused kalmed ja põllud. Narva maantee äärne kaitsetsoon oli 200 meetrit lai ja põhja pool maanteed ei tohtinud üldse kaevata.

«Ma viisin valitsuses läbi otsuse jätkata tootmist kaitsetsoonis, et vältida Lääne-Virumaale kavandatud kaevanduste rajamist,» ütleb Rüütel.

Karl Vaino aga ei unustanud ühele Eesti maamehele allajäämist. Rüütlile andis siiski ajapikendust ootamatult traagiline sündmus.

Ühel talvehommikul, kell võis olla kuue ringis, sõitis ministrite nõukogu aseesimees Rüütel Tartu kodust pealinna poole. Tee oli väga libe, udu peale selle. Adaverest veidi Tallinna poole seisis kallurauto paremal teepoolel, aga mitte piisavalt servas. Rüütel sõitis vasakule poole lumehange, aga Tallinna poolt tulnud veoauto ei saanud udu tõttu aru, et sõiduauto pole enam teel, vaid lumehanges, ja sõitis talle otsa. 

«Kraavi perve peal saime kokku – veoauto sõitis mu auto esiotsa sisse ja lükkas mulle rooli rindu,» meenutab Arnold Rüütel. «Hoidsin rooli kõvasti peos, ja mu vasakut kätt tabas järsk hoop. See lõi luud liigesest välja. Ribid läksid mõlemalt poolt katki. Volga tugeva konksuga käsipidur purunes ja selle neljakandiline metallist ots tungis kahe luu vahele põlve.»

Šokk oli ilmselt nii tugev, et Rüütel ei tundnud isegi valu. Kõigepealt tõmbas ta põlve raudorgi otsast ära, siis hakkas ust lõhkuma. Uksest välja saanud, sattus ta otse lumehange.

«Ilm oli külm, läksin veoautosse sooja. Selle mootor töötas. Juht paistis olevat šokiseisundis.

Möödasõitjad kutsusid kiirabi.»

Tallinnast sündmuskohale kihutanud ministrite nõukogu autobaasi hommikune valvejuht Jaan Toots räägib: «Teatati, et Tartu maanteel on juhtunud õnnetus ja lubati vilkuritega sõita. Tol ajal oli väga tõsine asi põrgata kokku autoga, millel ЭСТ-number (EKP keskkomitee ja valitsuse autoparki kuuluvate sõidukite tähis – toim). Mul on meeles, et Rüütli auto number oli 01-10 ЭСТ. Kõigil olid mustad autod, temal oli valge. Keegi ei teadnud veel, kas Rüütlil on midagi viga. Kohapeal oli veoauto juht šokis. Ta ei saanud aru, kes oli sõiduautos.»

Vigastatud Arnold Rüütel viidi esialgu Põltsamaa haiglasse. Tollane valvearst Eha Mäll on Õhtulehes meenutanud: «Äkki jooksis uksest sisse kiirabiauto juht ja hõikas, et Rüütel tuuakse. Kui Rüütel, siis Rüütel. Patsient on patsient. Tal oli vertikaalne haav otsmikul. Olime ta vaevalt saanud raamile pikali panna, kui Tallinnast helistasid mingid vene naised ja hakkasid sõimama, et mis te endale õige lubate!?  Te ei tohi temaga midagi teha! Rüütel kuulis seda ja rääkis ise sõimajatega. Seejärel helistas ka Adavere sovhoosi direktor ja palus samuti mitte Rüütlit puutuda. Puhastasime haava ja panime sideme. Rüütel oli väga inimlik ja mõistlik. Ütles, et ärge neid vene naisi tähele pange.»

Samas ajalehes sai sõna ka toonane riikliku autoinspektsiooni ülem Hellat Rumvolt: «Mul vajus suu lahti, kui kuulsin, et ta oli juba sündmuskohal end ise süüdi tunnistanud ja öelnud, et ärge süüdlasi otsima hakake. Tavaliselt oli sellise kaliibriga tegelastel alati keegi teine süüdi. Ma tean küll toonaseid ministreid, kes purjuspäi vahele jäid ja kiirust ületasid. Küll siis oli nendega üks jama, kõik peale rikkuja olid ju pahad.»

See ränk üleelamine ja järgnenud käitumine iseloomustab Rüütlit hästi. Nagu ka tema kunagise koolivenna Aarne Kuusmanni jutt sellest, kuidas ta pöördus kord Rüütli poole sooviga saada autoostuluba. Ministrite nõukogu aseesimees Rüütel kostis vastu: «Kulla  koolivend, palun mõista mind, aga ma ei saa seda teha.» Rüütel oli selles resoluutne, mäletab Kuusmann.

Veidi teistsuguse iseloomustuse annab kauane kolleeg Arno Almann. Ta nendib, et töö ministrite nõukogus nõudis sageli kiireid ja radikaalseid otsuseid. «Kuid Rüütel ei ole seda tüüpi otsustaja. Rüütli tööstiil on asju põhjalikult arutada. Need arutelud võisid olla sageli pikad, kuid seda kaalutletumad ja ettenägevamad said seal kujundatud seisukohad.»