Loe, kuidas 20-aastane Arnold Rüütel end küüditamise eest metsas varjas

Arnold Rüütli elulooraamatu esitlus Foto: Madis Sinivee

Peeter Ernitsa kirjutatud raamat «Viimane rüütel. Arnold Rüütli jäljed Eesti pinnal» võtab 368 leheküljega avab Arnold Rüütli eluga seotud sündmuste põhjusi ja tagamaid.

Kui Arnold Rüütel 18-aastasena taluperemeeste kooli sisseastumiskatsetel vilja koristas ja kartuleid üles võttis, ei teadnud ta veel, et pärast küüditamist tuleb punaste ühismajandit üles ehitama hakata. 

Järgnev on väljavõte neljapäeval esitletud elulooraamatust «Viimane rüütel. Arnold Rüütli jäljed Eesti pinnal».

Taluperemeeste koolis

President Pätsi ajal teati igas Eesti taluperes Jäneda Põllutöökeskkooli, kus õpetati talumajanduse korraldamist. Õppejõudude seas oli teadlasi ja tugevaid spetsialiste, kelle artikleid ja nõuandeid põllumeeste ajakirjades loeti alati suure huviga.

Kaks saarlast, kaks Arnot – Arnold Sau ja Arnold Rüütel – olid viimased, kes 1946. aasta sügisel kuuajase hilinemisega Jänedale jõudsid, sest Kõljalas oli õppetöö lubatust hiljem lõppenud. Teekond saarelt Jänedale oli täis seiklusi. Virtsus tuli oodata juhuslikku rongi, sest kindlat sõiduplaani polnud. Kui rong viimaks saabus, sai see puupüsti rahvast täis, isegi katustele jätkus inimesi ja nende pampusid. Arnod leidsid enda sisseseadmiseks koha vagunitrepil. Tallinnast edasi Jänedale kulges sõit aga hulga kotipoiste saatel. Pärale jõudis rong südaöö paiku ja saarelt saabunud poisid ronisid jaama lähedal avastatud kaerarõugu alla magama.

„Kui hommikul kooli jõudsime, siis oli meid väljanägemise järgi raske eristada kõikjal ringi luusivatest kotipoistest,“ naerab Arnold Rüütel. „Alles siis, kui eesti keeles rääkima hakkasime, saadi aru, et kotipoisid me siiski pole.“

Järgmisel päeval tuli teha sisseastumiseksamid, mis teistel juba selja taga. Igale kohale oli kolm soovijat. Eksamid olid matemaatikas, eesti keeles ja ajaloos. Kõljalas olid mõlemad Arnod olnud priimused, kuigi direktor Häideski omapärase hindamisviisi tõttu polnud seal viit võimalik saada – isegi väga hästi vastates pandi hindeks ikka neli. Kui Jänedal saadi teada, et hilinenud poisid olid Kõljalas head õpilased, lubati nad eksamitele. Võib-olla tehti seda ka haletsusest, sest Saaremaale tagasisõiduks neil raha niikuinii ei olnud.

Esimesel septembril käsutati sisseastujad talli ette rivvi. Direktor ja partorg teatasid:  esimeseks katseks on viljakoristus ja kartulivõtt ning kes katse läbi teeb, see võib ka astuda komisjoni ette. Põllutööd olid ripakil ja nii oodatigi õpilasi, kes töö ära teeksid. Sügis oli vihmane ja sünge. Vili oli maas, libe ja umbrohtunud, rukkihakid lagunenud ja läbikasvanud. Kohalikud tegid tööd hobustega, põllutöökooli sisseastujatele jäeti käsitsitöö – kaeravihkude tassimine rõuguredelitele. 

Oktoobris läks kartulivõtuks. Mugulate korjamisel rootormasina järelt ei saadud hoolida ei vihmast ega poriks muutunud mullast, tööd tehti paljakäsi. Osa olid kotipoisid juba ära teinud – kartulivaod siit ja sealt tühjaks varastanud. Töö rasketes tingimustes kohutas nii mõnegi sisseastuja ära, nii et kuu lõpuks olid pea pooled alla andnud.

„Paljud lahkusid põhjendusega, et ega me ole siia moonakaks tulnud,“ selgitab Arnoldite koolivend Arvo Maarend.

Viimaseks katsumuseks oli töö maisipõllul. Selleks ajaks olid alles jäänud vaid kõige visamad, kes ka kõik kooli vastu võeti – hoolimata eelnevast haridusest ja kogemusest, mis kõikus n-ö seinast seina. Kuigi põllutöökooli pääses juba pärast seitsmendat klassi, leidus ka küpsemaid sisseastujaid, kes oli lõpetanud keskkooli ja mõni tulnud lausa sõjaväest.

Kooli juhiti, nagu tollaseid asutusi enamasti, poliitiliselt: juhtkonda kuulusid direktori kõrval ka partorg ja õpilasest komsorg. Direktor Voldemar Pihlakas oli sõjaväest demobiliseerunud Venemaa eestlane, kes Jänedale tulles kaasa toonud ka oma ema ja isa. Need käisid aastaajale ja ilmale suuremat tähelepanu pööramata ringi puhvaikas ja lubjaviltides. Direktor Pihlakas ise kandis paguniteta sõjaväepluusi, rihm oli vööl ja säärikud jalas. Tunnis seisis ta klassi ees, sõrmed vöörihma vahel, ja teatas: „Alustame himia tundi.“

Ka teised eestikeelsed sõnad kõlasid direktori suus venepäraste moonutustega: analüüsi asemel analiz ja sünteesi asemel sintez. Kui poisid üritasid öelda, et nemad teavad neid sõnu teisiti, siis vastas direktor Pihlakas, et eesti keeles ei olegi nii palju sõnu, et teisiti rääkida.

„Õppealajuhatajaks oli Konstantin Uibo, nõukogude võimule lojaalne ja karjäärihimuline kõrgema hariduseta mees – nuhkija ja õpetajate peale kaebaja,“ meenutab Arvo Maarend.

Õppealajuhataja Uibo pooldas tuliselt Lõssenko teooriat. Ta õpetas sotsialistliku põllumajanduse organiseerimist, ülistades Nõukogude Liidu saavutusi ja kolhoosikorda. Ka komsorg Enn Peeboste oli ülipüüdlik. Hiljem selgus selle tõenäoline põhjus: noormees oli allohvitserina Saksa armees teeninud ja kartis, et see tuleb välja.

Ühiselamu kihas lutikatest, nii et öösel seal korralikult magada ei saanud. „Esimest korda elus sain tunda, mida need satikad endast kujutavad,“ jutustab koolivend Arne Kuusmann. „Kui hommikul lutikatest juttu tuli, kahetsesid toanaabrid, et nad unustasid õhtul mulle soovitada, et voodisse tuleks DDT pulbrit raputada.“

Rahaga oli kitsas. Õpikute jaoks veel kuidagi jätkus, aga riiete ostmiseks enam mitte. Kodust eriti toetust ei saanud, sest mitmesuguste kohustuslike normide täitmise tõttu olid rasked päevad ka seal. Arnold läks siis nädalavahetusteks Lehtse turbarabasse tööle. Sealt sai kohe igal õhtul paar rubla peo peale ja nii jälle mõne aja läbi ajada.

Mandripoisid käisid iga kahe nädala tagant kodust toomas „ahvi“ – pekki, võid ja koduleiba. Saarlased seevastu pääsesid koju vaid kaks korda aastas: suvepuhkusele ja aastavahetuseks. Saaremaale oli toona pääs üksnes piiritsooni erilubade alusel. Ühel aastal aga luba ei saadud ja nii otsustati minna salaja üle väina.

„Meri oli jäätunud ja mõtlesime, et mis see siis minna ei ole. Jääle läksime öösel sadama läheduses, kus tormis murdunud  jää oli uuesti külmunud, nii et suured jääpangad olid serviti püsti. Nende taha saime peituda, kui piirivalvurid väina prožektoritega valgustasid. Nii jõudsime väina keskele, aga seal tuli ette jääsupiga laevatee – üle 50 meetri lai. Olime rannast kaasa võtnud toikad, et oleks libedal jääl toeks. Valisime siis igaüks endale suurema jäätüki ja saime nende ja toigastega elusalt laevateest üle. Aga uus takistus ootas Kuivastu sadamas, kus ranna ääres oli lage vesi. Ei jäänud muud üle, kui minna vööst saadik külma vette ja sumada kaldale. Jõudsime eluga ühte peresse, kus meie riided ära kuivatati ja isegi süüa anti,“ mäletab Arnold Rüütel talvist väinaületust.  

Muidugi tekkis takistus ka tagasiminekul, sest piiritsooni luba ju polnud. „Isa läks Kuressaarde täitevkomiteesse, rääkis seal asja ära ja talle tehti meie tembu eest trahvi. Kuid anti siiski ka tagasiminekuks luba. Sõitsime kaubarongiga ehitusmaterjalide koorma otsas Tallinna ja sealt Jänedale.“

Pärast seda, kui ministeeriumist tulnud kontrollijad leidsid aastavahetusel eest tühja koolimaja, löödi direktor Pihlakas päevapealt minema. Uueks direktoriks sai Eduard Press, taas Venemaa eestlane, tisleriametit õppinud ja sõjas ohvitseripaguniteni jõudnud mees. Nüüd hakkas ta poistele ajalugu õpetama.

Rüütli klassijuhataja oli eesti keele õpetaja Veera Saar, kes hiljem sai tuntuks kirjanikuna. „Tema elujaatav hoiak aitas nii mõnestki raskusest üle,“ räägib Arnold Rüütel. „Ta jutus oli alati õpetlik iva, mis tasus kõrva taha panna, et hinnata ennast ja ümbritsevat maailma. Harvad polnud need juhud, kui klassijuhataja tuli internaati ja tõi meile süüa või kutsus kogu klassi enda juurde ja kattis laua. Siis läks tihti ka tõeliseks debatiks või filosoofiliseks aruteluks elu üle.“

1948. aastal korraldas õpetaja Saar kõnevõistluse teemal „Talupidamine või kollektiivmajandid?“ Võitis talupidamine. „Tänu õpetaja Saarele saime välja öelda oma seisukoha tolle aja „kuumas“ küsimuses,“ on Arvo Maarend tänini rahul. Asi jõudis aga Paidesse partei rajoonikomitee asjameeste kõrvu. Büroo otsusega karistati nii direktorit kui partorgi puuduliku ideelis-poliitilise kasvatustöö eest.

Taime- ja seemnekasvatust õpetas põline vanapoiss Rudolf Noor, range ja nõudlik mees. „Kui ta tunnis ärritus, hakkas käsi kokku lööma ja suud matsutama,“ meenub Maarendile. „Üks õpilane luges need matsud kokku ja sai üle 200 korra tunnis.“

Mitte ainult kõikide põllukultuuride, vaid ka umbrohtude nimetused õpetati selgeks nii eesti kui ladina keeles. „Viie said siis, kui tundsid taime looduses ära ja teadsid ka nime ladina  keeles. Nelja saamiseks ei pidanud ladinakeelset nime teadma,“ mäletab Arnold Rüütel.

Kaks saarlasest Arnoldit, Rüütel ja Sau, olid pinginaabrid. Kuna mõlemat kutsuti Arnoks, öeldi Rüütli kohta ka Laimjala Arno. B-klassis oli lausa viis saarlast, kellest üks astus koolis parteisse ja kaks olid komnoored. Rüütli klassis esialgu komnoori ei olnud ja klassijuhataja Saar sai selle tõttu kõvasti pragada.

Juhtiv õppur

Rüütel oli sõbralik, abivalmis ning sportlik noormees. Õppis hästi, mängis orkestris keelpilli, tantsis rahvatantsu ja tegi sporti. Pole siis imeks panna, et ta oli koolikaaslaste seas populaarne ning valiti õppurkonna vanemaks. See juhtus tema viimasel kursusel, kui senine vanem Roland Kaasik, alati kaasõpilaste eest väljas, kooli lõpetas. 

„Kõigi pilgud pöördusid nüüd Arnoldi poole,“ meenutab koolivend Endel Sööt. „Olime üksteist nii palju tundma õppinud, et pidada just teda kõige õigemaks õpilaste huvide kaitsjaks nii õppenõukogus kui igapäevaelus. Hea pillimehena aitas ta käima panna isetegevusringid. Tema eestvõttel korraldati tantsukursused.“

„Ta oli juba siis autoriteetne kuju,“ lisab Arvo Maarend.  

Õpilaste seisukohta toetasid ka klassijuhatajad. Ainus, kes Rüütli vastu seisis ja oma sallimatust näitas, oli direktor Press. „Ma ei tea, mis direktoril minu vastu oli. Midagi võidi ju minu kohta rääkida, kuigi äraandjaid pole meie kursuselt teada. Ei ole välistatud, et Saaremaale võidi helistada ja minu tausta uurida, isa kohta teada saada,“ mõtiskleb Rüütel.

Siiski on lahkunud koolivend Enn Peeboste jätnud endast maha mälestuskillu, mis heidab tollele sallimatusele ja üldiselt neil päevil valitsenud õhkkonnale valgust.

„Koolis tegutses üks tulipunane, keda me kutsusime politrukiks ja kes pidevalt karjus, et eestlastest natsionalistid tuleb hävitada. Ta kogus paljude kohta materjale, pani tähele, kes omavahel suhtlevad ehk tema formuleeringus – midagi plaanitsevad. Eriti ei meeldinud talle kolm-neli noormeest, kelle kohta pani tähelepanekud toimikusse. Ma ei tea, millega nood noormehed hakkama said, kuid politruk läks marru ja eriti tigedaks sai ta siis, kui Arnold Rüütel asus neid kaitsma. Rüütli kohta oli ta juba ennemalt koostanud personaalse toimiku kui kahtlase kulakliku natsionaalse elemendi kohta.

Politruk tellis Tallinnast kohale NKVD tegelased. Et kõige tõsisem olukord ähvardas Rüütlit, panin tema toimiku pihta ja toimetasin metsa. Järgmisel päeval põletasin kindluse mõttes kõik lõkkes ära. NKVD mehed tulidki kohale ja võtsid kaasa terve hunniku õpilaste kohta käivaid toimikuid.  Hiljem oli politruk lausmarus, miks Rüütli osas midagi ette ei võeta,“ meenutas Peeboste. 

Rüütlil õppurkonna vanemana oli hulgaliselt kohustusi: pidi organiseerima õpilaste toitlustamist,  korraldama spordiüritusi ja taidlust ning tagama korra internaadis. Vajadusel tõepoolest kaitsma ka kaasõpilasi. Jänedal õpetajaks olnud hilisem EPA professor Ants Ilus on rääkinud oma kolleegile Heinrich Schneiderile: „Isamaaliste üteluste pärast taheti üht õpilast välja visata. Õpilaskonna vanemana oli Rüütel kolmveerand tundi rääkinud, nii et kõik olid juba ära väsinud, ja poissi ei visatudki koolist välja.“

Arnold Rüütli tegevus äratas järjest rohkem tähelepanu. „Õppenõukogus oli palju tuliseid vaidlusi, teemaks õpilaste poliitilised tõekspidamised või juhtkonnale rahulolematuse väljendamine halva toidu pärast. Esimesel kooliaastal oli lõunasöögiks ainult läppunud maisijahu leem,“ mäletab Endel Sööt.

Vene kombe kohaselt valmistas direktoripere endale süüa õues korteri akna all. Katel asetati lõkkele roigastest kolmnurgale ja seal siis vaaritati rammusat suppi. Õpilased pidid aga sööklas leppima aegunud rämpsuga, mis asendas köögist varastatud kraami. Rüütlile hakkas silma, kuidas sööklat varustanud direktori naine tuli alatihti koju täistuubitud koti ja korviga.

Õppurkonna vanem jagas oma tähelepanekuid kaaslastega. Aga ka direktor võis kuulda, mida kõrvaltoas räägiti. Kui muidu majutati poisse tubadesse nelja kaupa, siis õpilaskonna vanemal oli privileeg elada ühiselamus kaheses toas. Direktor Press elas otse seina taga, Rüütli toast lahutamas vaid uks. Kuigi see oli kogu aeg kinni, kostis siiski hästi läbi.

Direktor kutsus õpilased kokku ja nõudis, et Rüütlit ei valitaks enam õppurkonna vanemaks – ta polevat sobiv inimene. Sellegipoolest anti Rüütlile ka järgmistel valimistel enim hääli. Direktor tühistas seepeale tulemuse, määras uued valimised ja seekord salajase hääletuse. Õpilased valisid jonnakalt ikka Rüütli. Vastu oli vaid paar häält. Ühe andis komsomolisekretär Peeboste, kes ise hiljem tunnistas, et tal kästi vastu hääletada. Pärast viimast katset direktor vihastas, tühistas valimised ja saatis õppurkonna kui Eesti-aegse jäänuki laiali. Selle asemele tuli ametiühing.

Küüditamise eest redus 

1948. aastal vallandati päevapealt kehalise kasvatuse õpetaja Olev Topmann. Kui  kodanlikuks natsionalistiks kuulutatud, poiste seas armastatud õpetaja oma asjadega koolimajast väljus, saatis teda kogu koolipere ja keegi pärast seda enam tundi ei läinud.

Õpetaja Topmann oli nakatanud spordipisikuga paljusid, ka Arnold Rüütlit – ta mängis võrkpalli nii õpilaste kui täiskasvanute võistkonnas. Et Jänedal spordisaali polnud, tuli treenimas käia Tapal. Sinna ja tagasi sai kaubarongiga. Jäneda jaamas need küll ei peatunud, kuid aeglustasid sõitu, nii et sai peale ja maha hüpata.

1949. aasta märtsiküüditamise öödel varjas Arnold  Rüütel end koos kaaslastega metsas. Poisid istusid Jäneda mägedes lõkke ääres, hiljem aga lasid lähedal asuvas heinaküünis mõneks ajaks sõba silmale. Hommikul varavalges hiiliti ühiselamusse tagasi. Pärast koolitunde võtsid poisid soojemad riided kaasa ja kadusid taas metsa. Äraviimist oli karta pimedal ajal, õhtul hilja või varahommikul.

Arnold oli veendunud, et erinevalt eelmisest korrast, 1941. aastal olnud äraviimistest, tema pere seekord ei pääse. Vahepeal oli ju isa olnud omakaitses, enam kui kahtlaseks võidi pidada samuti ema vanemate liini, kuhu kuulus Eesti Vabariigi sõjaminister kindral Nikolai Reek.

Esimesel küüditamisööl viidi ära mõisakorteris elanud kooli eluaegse raamatupidaja pere, kõrges vanuses intelligentne ametnikepaar.

 „25. märtsi varahommikul sõitis koolimaja ette lahtine veoauto GAZ, mille kastis istusid sõdurid, kõigil pikkade tääkidega püssid peos,“ on Arnold Rüütlil meeles. „GAZ-i mootor jäi tööle, kui üks rühm hüppas kastist alla ja marssis koolimaja teisele korrusele, kus asus raamatupidaja korter. Meie olime klassiruumis, välja ei lastud ja ka akendest kästi eemale hoida. Seda viimast korraldust me aga ei täitnud ja see, mida me aknast nägime, on elu lõpuni mällu sööbinud. Osa õpilasi tuli alles internaadist, püssimehed üritasid neid eemale ajada, kuid poisse oli liiga palju, et neist jagu saada. Nii pidid küüditajad sammuma oma „saagiga“ läbi koolipoiste spaleeri. See mõjus nagu omamoodi toetuse avaldamine ohvritele ja hukkamõist vägivalla suhtes.

Kogu perekond konvoeeriti lahtise auto peale. Ka voodihaige vanainimene tõsteti põhutuustile, nagu polekski tegemist inimese, vaid tapamajja viidava kariloomaga. Meid kõiki vist haaras seda nähes ühtaegu viha ja hirm, täielik abitus ja teadmatus. Sel päeval kraapisime koolimaja seinale oma nimed, et kui meile järele tullakse, siis jääb Eestimaale vähemalt me nimi.

Aga mis oli saanud minu perest, seda ei teadnud ma terve kuu.“

Kirjad käisid tol ajal aeglaselt, kaks-kolm nädalat saare ja mandri vahel oli tavaline. Viimaks siiski saabus oodatud kiri rõõmustava sõnumiga: kodustele ei oldud järele tuldud. Kuid paaril-kolmel koolikaaslasel ei läinud nii hästi, nende vanemad viidi ära. Avalikult ei julgenud keegi sellest rääkida.

„Ma ei tea tänase päevani, kuidas meie pere pääses,“ tunnistab Arnold  Rüütel. 20 702 Eestimaalt küüditatu seas oli kaks peret Pahavalla külast. Üks oli koolidirektor, kelle vend Tallinnas politseinikuks. Neil oli samasugune 30-hektarine talu nagu Rüütlitel. Teine talu, kust inimesed ära viidi, asus otse üle külatänava Rüütlite vastas. See oli tavaline talu, aga eelmise okupatsiooni ajal olid seal Saksa ohvitserid kolmel peretütrel külas käinud.

„Kursusekaaslase Jaan Jaama vanemad küüditati, aga me ei teadnud kuni kooli lõpuni sellest midagi. Küllap oli teisigi, kes oma pere saatust varjasid, et mitte ilma hariduseta jääda. Kõik muutusid neil päevil kinnisemaks, hirmunuks, ega julgenud enam ka omavahel avameelselt rääkida,“ tunnistab Arnold Rüütel.

Hirmu ja surve tulemusena oli Eestis 1949. aasta lõpuks loodud 115 sovhoosi ja 3007 kolhoosi.  Kuigi kompartei (ÜK(b)P) keskkomitee salajane otsus kolhooside loomisest Leedu, Läti ja Eesti NSV-s pärines juba 1947. aasta 21. maist, oli neid seni siiski vähe tekkinud. 1949. aasta kevadel toime pandud massiline küüditamine tähendas aga ühtaegu kolhooside massilise loomise algust.

Klassivend Endel Sööt oli muretu: isa oli oma talu koos loomade ja inventariga riigile andnud, sest ei jõudnud enam kulakumaksu tasuda ja metsanormi täita. Saatuse irooniana viidi just Söödi vanemad Siberisse, sinna läks kaasa ka nimekirjast puudunud vanaema.

„Pea pool sajandit uskusin, et NKVD suutmatuse tõttu ei küüditatud Jänedalt ühtegi õpilast,“ jutustab  Endel Sööt. „Tagantjärele sain aru, et meid  jäeti meelega: kolhooside loomiseks ja töölepanemiseks oli meid kui asjatundjaid tarvis.“

Punamärk või surm

Varsti pärast küüditamist võeti Arnold Rüütel koos terve kursusega komsomoli. Seegi iseloomustas valitsenud õhustikku. Maakonnast saabunud uus komsorg jagas õpilastele paberilehed kätte ja dikteeris avalduse teksti.

1949. aasta mai algul saadeti kogu kursus rongiga Jõhvi. Ees seisis lõpetamiseelne kolme nädala pikkune tootmispraktika. Jõhvis võttis poisid vastu maakonna täitevkomitee esindaja. „Komsomolimärgid pange taskusse,“ instrueeris ta saabunuid. „Sellega pääsete mahalaskmisest bandiitide poolt.“ 

Jäneda poisid pidid osalema Illuka, Iisaku ja Mäetaguse valla kolhooside asutamiskoosolekutel. Küüditamise hirm oli alles värske ja rahvas tõstis kõikjal kätt kolhoosi loomise poolt. Seejärel vaatasid Jäneda koolitusega noormehed, kuidas kolhoosi varad taludest kokku pannakse ning koostasid kolhoosile tootmis- ja finantsplaani.

 „Meie ülesandeks oli korjata andmed kokku: kui palju on põldu, kui palju atru, lehmi, hobuseid, sigu ja lambaid. Seejärel pidime rehkendama, kui palju suudetakse ühes või teises kohas tööd teha ja kui palju see maksma läheb,“ jutustab Arnold Rüütel. „Äsja loodud kolhooside esimehed seda kõike teha ei mõistnud. Need olid partei poolt määratud vähese haridusega mehed, kes vaid hädapärast lugeda-kirjutada oskasid, mitte rohkem.“

Arnold Rüütel koos kursusevennaga saadeti Iisaku valda ja pandi seal metsatalusse elama. Oli kartulipanemise aeg. Päeval läksid poisid jalgsi mitme kilomeetri kaugusele kolhoosi tootmisplaani tegema, õhtupoole aga aitasid talu pererahval kartuleid sorteerida. Õhtuti kogunesid ümberkaudsete talude mehed, ühtekokku oma 15-20 meest, ühise laua taha. 

„Võeti viina ja öeldi siis ka otse välja, mida mõeldi. Kuigi kõik teadsid, et oleme seal kolhoosi pärast, suhtuti meisse hästi. Mehed said aru, et olime Jänedal taluperemeheks õppimas ning kolhooside tegemine polnud meie süü. Mõtelda vaid – noored, kelle vanemad olid äsja küüditatud, pandi vägivaldselt kolhoose arendama!“

Koolivend Endel Sööt saadeti koos Arvo Maarendiga Kuremäe kloostri lähistele Illuka valda ja pandi elama tühjaks küüditatud tallu. Vallas oli 14 kolhoosi, igaühe peale neist kulus „konsultantidel“ kolm-neli päeva.

„Selle aja sees lasid metsavennad maha valla partorgi ja miilitsa. Sealkandis oli metsavendi palju. Koolipoisse ei puudutanud keegi,“ meenutab Arvo Maarend.

„Meie noorus oli meile õnneks,“ jätkab Endel Sööt. „Hiljem öeldi küll, et olime Illuka rahvamajas koos metsavendadega laua taga istunud ja tantsu löönud.“ 

Koolivend Arne Kuusmanni sõnul algasid ettevalmistused kolhooside loomiseks kohe pärast sõja lõppu. Juba 1946. aastal tekkis vajadus suurendada kiiresti spetsialiste arvu põllumajanduses. Seetõttu alustaski Jänedal esialgu ettenähtud ühe kursusekomplekti asemel õpinguid kaks.

Kooli lõpetajatel oli tava teha lõpumärk. Veel õppurkonna vanemana tegutsenud Arnold Rüütel arutas poistega, milline peaks see olema. Ühine arvamus oli, et kõige õigem on teha  selline, nagu oli Eesti ajal – põllumeeste rohelise värvi ja sümbolitega. Rüütel viis kavandi direktorile näha.

„Ta ei leidnud sealt ühtegi nõukogulikku sümbolit ja teatas: „Seda ei saa kinnitada!“ Kuid läksin haridusministeeriumisse, kus kavand pikema jututa kooskõlastati. Siis aga võeti luba tagasi – direktor oli vahepeal ilmselt ministeeriumisse helistanud. Mulle öeldi, et ilma nõukoguliku sümboolikata ei saa märki teha, nõuti punast värvi ja viisnurka.“

Poisid pidasid nõu, mida teha. Nende kavand nägi ette keti otsas rippuvat märki. Otsustati siis panna viisnurk ketti hoidma. „Niimoodi on väga hea,“ leiti ministeeriumis ja kinnitati kavand lõpuks ära.

„Kui lõpetasime, võtsime viisnurga keti otsast ära ja matsime Jäneda lossi trepi kõrvale saali akna alla roosipeenrasse,“ jutustab Rüütel. „Sealt võiks need viisnurgad ehk veel kättegi saada.“