Silvergate’i määrusega loodi pretsedent

Silvergate. 22. mail 2012 avaldas endine riigikogu liige Silver Meikar Postimehe arvamusküljel artikli, milles pihtis, et annetas aastatel 2009–2010 Reformierakonnale raha, mille päritolu ta ei tea. Juba päev hiljem läbis Meikar ajakirjanike spaleeri, olles teel riigiprokuratuuri. Foto: Mihkel Maripuu

Reformierakonna rahastamisskandaali kriminaalmenetlus oli erandlik, sest prokuratuur seadis dokumendile juurdepääsupiirangu üksnes viieks aastaks ja otsustas seda ka tänavu mitte pikendada.

Jutt käib toonase juhtiva riigiprokuröri Heili Sepa tollasest otsusest seada eraelu kahjustada võivatele dokumentidele vaid viieaastane piirang.

Andmekaitse inspektsiooni (AKI) avalike suhete nõunik Maire Iro ütles Postimehele, et üldjuhul tuleks sel alusel seada hoopis pikem juurdepääsupiirang.

«Üldjuhul oleme soovitanud sellise piirangu kehtestamisel märkida dokumendile kohe avaliku teabe seadusest tulenev pikem tähtaeg 75 aastat. Kui aga märke tegemisel on siiski lähtutud mingil põhjusel lühemast tähtajast, tuleb seda esialgu märgitud kehtivusaja möödudes pikendada,» selgitas Iro.

Ta kinnitas, et riigiprokuratuur küsiski tänavu inspektsioonilt pärast juurdepääsupiirangu kehtivuse lõppemist nõu, kuidas dokumendiga edasi käituda. AKI soovitas piirangut pikendada, prokuratuur aga loobus sellest ja materjalid said oktoobri keskel avalikuks.

Iro märkis, et avaliku teabe seaduse järgi ei lõpe eraelu kaitseks kehtestatud juurdepääsupiirang viie aasta möödudes. Isikuandmeid sisaldavale teabele kehtib juurdepääsupiirang selle saamisest või dokumenteerimisest alates 75 aastat või isiku surmast alates 30 aastat või kui surma ei ole võimalik tuvastada, siis 110 aastat alates isiku sünnist.

«Selgitan kohe, et eraelu kaitse sätte alusel kehtestatakse dokumendile juurdepääsupiirang kaalutlusotsuse põhjal,» rõhutas Iro. See tähendab tema sõnul, et igal konkreetsel juhul tuleb eraldi kaaluda, kas ja kuidas dokumendis sisalduvate isikuandmete avalikustamine isiku eraelu puutumatust kahjustab. «Seetõttu rõhutan, et piirangu õiguspärasusele ma hinnangut anda ei saa.»

Riigiprokuratuuri pressinõunik Kaarel Kallas ütles Postimehele, et prokuratuur avaldas määruse täisteksti sellel nädalal ajakirjanduse päringu peale, kuna määrusele tehtud märge «ametkondlikuks kasutamiseks» kaotas kehtivuse. «Prokuratuur lähtub kriminaalmenetluse käigus kogutud andmeid avaldades kriminaalmenetluse seadustikust ja isikuandmete kaitse seadusest,» selgitas Kallas. Ta märkis, et ühtaegu võetakse arvesse nii vajadust kaitsta menetlusega seotud isikute eraelu kui ka informeerida avalikkust. «Lõpliku otsuse info avaldamise kohta langetab alati menetlust juhtiv prokurör,» teatas ta.

Riigiprokuratuuri otsuse tulemus on, et avalikkus sai asjaosaliste nimed ja kaalutlused teada mõistliku aja jooksul. Postimees kirjutas läinud nädalal materjalidele tuginedes, et Kalle Pallingu ja Hanno Pevkuri suhtes kahtlustusi külvanud kriminaalse taustaga ärimees Mairo Kiho jääb ka praegu oma ütluste juurde.

Praegu õiguskantsleri asetäitjana töötav Heili Sepp viie aasta taguse dokumendiga seotud asjaolusid kommenteerida ei soovi. Õiguskantsleri kantselei kommunikatsioonijuht Janek Luts ütles Postimehele, et Heili Sepp ei tööta juba aastaid prokuratuuris, seega ei ole tal kohane esineda kõneisikuna prokuratuuri nimel.

Küll aga avaldas Heili Sepp viis aastat tagasi Postimehes arvamusloo, milles ta põhjendas, miks ta kriminaalmenetluse lõpetamise määruse just sellises vormis avalikustas. Tookord käis jutt määrusest, milles oli osa nimesid kinni kaetud ja asendatud sümbolitega XXX. Viieaastasest juurdepääsupiirangust Sepp tookord siiski juttu ei teinud.

Ta märkis, et avalik teave on avalik, isegi kui see tundub hiljem teatavaks saades kurb, naljakas, vastuoluline või veider.

«Kui riigiasutused piiraksid ligipääsu dokumentidele või väldiksid nende koostamist, kuna neis sisalduvad faktid võiksid kahandada kellegi tõsiseltvõetavust, siis riskiksid nad avaliku teabe seaduse paragrahvi 36 lõike 1 punkti 6 rikkumisega. Nimelt keelab see säte piirata juurdepääsu avalikule teabele, mis kahjustaks mõne ametniku või avalikke ülesandeid täitva isiku mainet. Kõnekeeles nimetatakse sellist peitusemängu kinnimätsimiseks,» toonitas Sepp.