Alo Raun: kolmandate reegel

Alo Raun Foto: Peeter Langovits

Kes ei oleks kursis kära ja murega Tallinna uue esimesse klassi astumise korra ümber. Määrusega, mis lubas kõigil linna lastel kandideerida igasse pealinna kooli, tekitades olukorra, kus keskmiselt proovis iga laps koguni nelja kooli.

Nüüd on Tallinna kooliralli sealmaal, et katsetega esimesse klassi pääsenud on selgunud ning koduläheduse põhimõttel ühendatakse koolita põnn täitmata koolikohaga, pannes mõne Pirita ja Nõmme haridustempli lisaklasse avama.

Tõsi, lisaklasse avada on mõistlikum kui lapsi sundkorras kodust kaugel asuvatesse nõrkadesse koolidesse saata, kuid see on ikkagi tulekahju kustutamine.

Sellist sundseisu ja närvikulu oleks saanud vältida.

Miks ei võiks pealinn lahendada olukorda samamoodi kui Tartu? Kõigepealt määraks igale lapsele kodulähedase kooli ning otsustaks, et lisaks on kuus-seitse ülelinnalist nn eliitkooli, kuhu pääseb vaid katsetega.

Saan aru, et üks põhjus sellisest variandist loobumiseks oli, et peale kesklinna eliitkoolide soovis nii mõni teinegi katseid säilitada. Kardeti, et oma isikupärase näo kujundanud ning lapsevanemate seas kõrge maine saavutanud kool rikutakse kodulähedusega ära.

Tõsi, ka sellel mõttel on killuke jumet. «Ära tapa tugevat, kuid toeta nõrka,» kõlab päris asjaliku põhimõttena Tallinna koolielu korraldamisel.

Kuidas aga  lahendada olukord nii, et hundid oleksid söönud ja lambad terved?

Julgeksin pakkuda aruteluks ühe võimaliku kompromisslahenduse, mille abil vähendada ülelinnalist katserallit, kuid teisalt säilitada piisavalt koolide omapära. Selleks võiks Tallinn võtta kasutusele Tartu mudeli koos väikese lisandusega. See täiendus oleks nii-öelda kolmandate paralleelide reegel.

Nimelt, kõigile koolidele peale kuue-seitsme kesklinna eliitkooli võiks anda võimaluse teha katseid, kuid ainult juhul, kui nad avavad ka kolmanda klassi. Ehk kaks komplekti täidetakse koduläheduse põhimõttel ning kui koolil on soovi ja võimalust, siis lisaklass komplekteeritakse katsete põhjal sellest valdkonnast huvitatud noortest üle terve linna.

Kahes kodulähedases klassis võiks soovi korral samuti kaunite kunstide või prantsuse keelega tegeleda, lihtsalt sinna sissesaamine käiks teistmoodi.

Tõsi, kirikut keset küla on raske ehitada ning oht on saada kriitikat mõlemalt poolt. Kuid selge on see, et katseteta Tallinnas ei saa, ning ma ei ole kohanud kedagi, kes julgeks avalikult välja öelda, et katsed on parim lahendus esimese klassi kohtade täitmisel.