Estoplasti kadunud valgust meenutades

Riho Vahtra ja Kirsti Metusala 1980. aastate teisel poolel. Foto: ERAKOGU (KIRSTI METUSALA)

Koos Eesti ühe tuntuma suurtehasega, mida teati isegi välismaal, kadus igavikku ka mitu saalitäit ajaloolisi ja unikaalseid valgustite tootenäidiseid. Estoplasti sündi, parimaid päevi ja hääbumist valgustab Margus Kruut.

Kuigi Estoplast sündis ametlikult 1. mail 1959. aastal, ilmus see Eestile ja plastmassile viitav nimi esimest korda avalikkuse ette sama aasta aprillis, kui elektrivalgustusarmatuuride tehas Elektrometall ja bakeliittoodete vabrik Presto ühendati üheks plastmasstoodete tehaseks Estoplast.

Kuid oli veel teisigi, pisemaid, mis liideti aja jooksul nende kahe suurema Estoplasti eellasega. Seega ei tekkinud tehas tühjale kohale, vaid kasvas välja hulgast väikestest eraettevõtetest – artellidest, millest mitmed tegutsesid korterelamute keldriruumides. Märkimisväärne on, et paljudes sellistes pisifirmades, mille juured ulatusid juba eelmise vabariigi aega, töötasid ainult mõned inimesed.

Uus tehas Estoplast kuulutas suurettevõttele kohaselt välja konkursi firmamärgi loomiseks. Esitatud töödest tunnistati esimese koha vääriliseks Hans Pilvari esitatud kavand. Märk koosnes kahest kumerast E-tähest, mis kokku moodustasid poolitatud ringi – vasakul pool Eesti ehk ladina Є, paremal slaavipärane Э.

Kuuekümnendate aastate keskel lõi kunstnik Helle Sork teise, punase ja ettevõtte nime sisaldava firmamärgi. Uuele tehasele määrati kolm põhitoodangu liiki: elektriinstallatsiooni-tooted, valgustid ning plastmassist sanitaartehnilised tooted ja ehitusmaterjalid.

Hoogne algus

Metallikunstniku haridusega Lilian Linnaks läks Estoplasti tööle 1960. aastal ja kutsus sinna kaasa veel mõned kunstnikud, kellest tekkis ühtne meeskond. Eestis polnud väljaõppinud valgustidisainereid, ametioskused tuli kõigil ise katse ja eksituse meetodil omandada. Linnaksi töökaaslased mäletavad, et aeg, mil Lilian seal töötas, oli väga viljakas.

Ta pani aluse kõigele sellele, kust teised kunstnikud hiljem edasi läksid. Kuigi klaaskuplitega valgusteid valmistati juba eelmise vabariigi ajal, tõi Linnaks Estoplasti kiudplastist kuplite kõrvale ka klaasist lambivarjud. Õige pea hakati tootma noore kunstniku kavandatud moodsaid valgeid valgusteid, mis sobisid suurepäraselt kõige erinevamatesse kohtadesse – kodudest kohvikuteni.

Kirsti Metusala, kes läks Estoplasti tööle 1965. aastal, mõni aasta pärast ERKI metallehistöö eriala lõpetamist ning töötas tehases 1992. aastani, meenutab: «Linnaks soovitas mind, sest me olime ühe eriala inimesed. Metallikunstnikul on kergem tegeleda konstruktsioonidega ja vormidega. Minu diplomitöö oligi nimelt vormidest. 1962. aastal, kui mina ERKI lõpetasin, ei olnud üldse disaini eriala, see loodi hiljem,» meenutab Metusala.

Ta jätkab: «Tööstusdisain on meeskonnatöö. Tehases ei saa töötada sellised inimesed, kes tahavad olla individualistid või suure egoga kunstnikud. Suurtootmises saab enese mina palju hoope sellega, et sa tead, kuidas teha tahaksid, aga kõiki ideid ei saa alati ellu viia. Suurtootmine seab raamid…»

Kunstniku loominguvabadust piirasid ettevõtte tehnilised võimalused. Viimased avardusid, kui 1976. aastal võeti Estoplastis kasutusele uus lambijalgade valmistamise tehnoloogia.

Täismetallist detailide asemel, kus kümnekilosest toorikust jäi pärast töötlemist alles kuuekilone lambijalg, hakati kasutama plastmasspulbri ja peenestatud malmlaastude segust pressitud detaile.

Uus tehnoloogia laiendas tunduvalt lambijala kujundamise võimalusi. Näiteks endise ketta asemel võis selle teha hoopis kolmnurkseks. Enne oli sama detaili kuju ettemääratult ümmargune, sest kandilist plaati treida ei olnud võimalik.

Estoplasti esimestel aastatel valmistati lambikupleid paberist, mis asendus peagi polüetüleeniga.
Lilian Linnaks, kes töötas Estoplasti kunstnikuna 1960–1962, võttis kasutusele valge piimklaasi, millest valmistati näiteks valgustite sarja «Kelluke» voolujoonelised, diagonaalselt lõigatud otstega kuplid.

Edaspidi andis Estoplasti toodangus tooni Kirsti Metusala ja Laine Linnase looming. Kuplite kujunduses varieerusid eri suurusega kerad ja poolkerad, domineerisid puhtad erksad värvitoonid.

Materjalidest kasutati valdavalt Estoplasti nimele kohaselt ja vääriliselt plastmassi ehk orgaanilist klaasi, mida kombineeriti metallist ja puidust detailidega. Samuti kasutati plastkilet, millest valmistatud kuplid kaeti kangaga.

Estoplast sai 1962. aastal Ungari Rahvavabariigist uue plastmassi vormimise masina, mis töötas uudsel põhimõttel. Esemete vormimisel hakati kasutama lehtplastmassi, mida eelnevalt kuumutati ning siis pressiti, õigemini imeti vormi vaakumiga. See võimaldas valmistada keerukaid plastmasstooteid ja laiendada toodete nomenklatuuri.

Lilian Linnaks meenutab: «Eksperimentaaltsehhis töötav Arnold Orav ütles, et tehas sai uudsel tehnoloogial töötava masina, ning palus mul midagi huvitavat välja mõelda. Ladudes seisis suur hulk orgaanilise klaasi lehti ja ma kavandasin täiesti uudsel põhimõttel valmiva valgusti. Orav tegi minu näpunäidete järgi valmis puidust vormi, mida katsetasime salaja, sest kartsime läbikukkumist.

Polnud saladus, et minust taheti lahti saada, sest tootemudelite uuendamine, mida järjekindlalt taotlesin, polnud nii mõnelegi juhtkonnast meele järele. Lihtsam ja mugavam oli valmistada juba tootmises olevaid valgusteid, kuid need jõudsid aastaid müügis olles tarbija täielikult ära tüüdata.

Uut, vaakumtehnoloogial töötavat masinat läksime katsetama Oravaga kahekesi. See oli väga põnev, aga väga pingeline moment, kui seadeldis hakkas klaaslehte kuumutama ja vormi tõmbama, sest orgaanilisest klaasist laelambi neljakandilise kupli servad pidanuks mõne skeptiku arvates rebenema. Saabus kõrghetk – kuumutatud klaasleht liibus vormile… Ja hetke pärast oligi uudse kujuga neljakandiline laelambi kuppel valmis. Rõõmustasime mõlemad nagu väikesed lapsed.»

Estoplast hakkas 1963. aastal tegema laua-, öö-, seina-, lae- ja põrandalampe, mille kuplid polnud enam klaasist, vaid lehtplastmassist. Samal aastal hakati tootma kuivtoiduainete karpe ja soolavakkasid.

Eriti populaarseks kujunes laualamp, mis oli vana laterna kujuga ja Vana Toomase kujutisega. Nõutud kaup olid kokteilikõrred, mida hakati tootma 1961. aastal. 1972. aastal toodeti Estoplastis ka viit mänguasja: «Lillemosaiik», «5 nuppu ritta», konstruktoreid «Topi» ja «Lülidekomplekt» ning liivavorme.

1972. aastal läks poodidesse üle kahekümne täiesti uue toote. Kokku oli tehase nomenklatuuris 85 artiklit. See arv suurenes igal aastal keskmiselt kümne võrra, sest uusi tooteid tuli peale rohkem, kui neid tootmisest kõrvaldati.

«Baltimaades eelistatakse pastelseid toone, lõunapoolseis vennasvabariikides aga erksaid värve,» rääkis 1974. aastal Estoplasti peakonstruktor Walter Kajak. Tehases tehti sel aastal ligi 90 erinevat valgustit, ühtekokku 1,5 miljonit.

Lambid Kremlisse

1978. aastal kirjutati, et vaevalt on Eestimaal kodu, kus ei ole Estoplasti valgusteid, ning et tehases on tootmises 74 lae-, 30 seina-, 30 laualampi ja 20 põrandalampide erinevat modifikatsiooni. Neile lisaks veel spetsiaalvalgustid ja viit tüüpi lüliteid.

Estoplasti nimi sai juba 1960. aastate algul tuntuks ka välismaal. Esimene välisriik, kuhu tehase lüliteid saadeti, oli Kuuba. Lüliteid ja laevalgusteid eksporditi ka Afganistani, Bulgaariasse, Rumeeniasse, Indiasse, Iraani, Iraaki, Mongooliasse Pakistani, Süüriasse, kokku ligi 30 välisriiki.
1979. aasta oktoobrist sai ettevõtte uueks nimeks Tallinna Katsetehas Estoplast.

Estoplast kogus kuulsust ning seda hakkasid külastama kõrged partei- ja riigitegelased. Tehases käisid kaupa valimas paljud tolleaegsed kuulsused. Loomulikult tehti seda ilma meediakärata. Näiteks käis tehases valgusteid valimas kosmonaut German Titov.

Estoplasti peakonstruktor Walter Kajak: «Titov saabus täiesti ootamatult. Tal oli vaja muretseda kosmonautide Mekasse ehk Tähelinna valgusteid ja mööblit. Viimane telliti Standardist, lambid saadi meilt. Üks saatjatest küsis, et kas ikka teate, kes see mees on. Loomulikult ei tuntud kosmonauti tsiviilriietes ära, kuid kui tõde selgus ja jutt kulutulena levima hakkas, läks üks igavene möll lahti. Kõik tahtsid ju kuulsust oma silmaga näha.»  

Eraviisiliselt käisid tehases oma valgustiprobleeme lahendamas ka kirjanik Juhan Smuul ja rahvakunstnik Tiit Kuusik. 29. aprillil 1969. aastal anti Paul Keresele üle laualamp, mille jalaks oli male suurmeister ohverdanud hinnalise idamaise portselanist lillevaasi. Selle lambi kujundas ja kupli valmistas kunstnik Helle Sork.

Valgusteid tehti isegi Kremli tellimusel. Laine Linnas, kes töötas Esto­plastis 1968–1997, meenutab: «Mul ja Metusalal tuli teha valgusteid isegi Kremli bossidele. Sõitsime Moskvasse, et üle vaadata ruumid, kuhu valgusteid sooviti.

Ükskord kui ülemust ennast kabinetis polnud, tegin jooniseid ning paberist jäi veidi puudu. Vaatasin, et kirjutuslaual on märkmepaber olemas, ja võtsin sealt ühe. Kohe oli mitu turvameest mu ümber ning paber kästi kohe tagasi panna.»

Kremlisse tehtud laualambid said valmis ning need olid justkui metropolist õhkuva jõu ja vägevuse sümbolid – malahhiit- ja marmorjalaga, võimsale üldmuljele rõhuvad valgustid, mis sobisid hästi kõrgete lagedega avaratesse ruumidesse.

Need on seal praegugi. Estoplastis 1985–1988 kunstnik-disainerina töötanud Riho Vahtra: «Juhtusin hiljuti Venemaa uudiseid vaatama. Seal näidati telepilti Kremlist ning meie lambid olid kenasti alles.

See lamp on väga õnnestunud nii disainilt kui ka valgustusomadustelt.»
Võib julgelt väita, et Estoplasti toodang domineeris peale kuulsuste ka lihttööliste ning paljude Nõukogude Liidu partei- ja valitsusjuhtide kabinettides ja kodudes.

Kuid ka julgeolekustruktuurid ei maganud ning selle süsteemi valvas silm jälgis kõike, mis riigis toimus. Näiteks 1967. aasta augustis tutvustas Riikliku Julgeoleku Komitee esindaja tehase Estoplast juhtkonnale Ukrainas tehtud fotot, millel ühe valgusti konstruktsioondetailid moodustasid metalsel laerosetil haakristi kujutise. Õnneks lahenes asi ainult seletuskirja kirjutamisega.

Konfliktid kunstnike ja Moskva ametnike vahel olid paratamatud, sest igapäevatöös põrkusid põhjamaade ilumeel ja bütsantslik kulda-karda armastav disain. See tekitas suuri pingeid. Piltlikult öeldes – kui meie kunstnikud saatsid Moskvasse kinnitamiseks näiteks valge minimalistlikkust rõhutava lambikupli, siis metropolis soovitati sinna lisada säravaid kuldkiiri.

Metusala meenutab, et Estoplasti disainerite looming käis läbi mitme sõela. Tsenseerisid omad ja Moskva ülemused ning ka metropoli kunstinõukogu, mille haare lõdvenes alles 1980ndate keskel. See oli solvav, kui Moskvast tuli komisjon ja hakkas dikteerima, mis on õige ja mis mitte. Ida pool oldi valge värvi ja vormilihtsuse vastu ning sealse maitse järgi pidi kusagilt kindlasti kuldne triip üle käima.

Metusala meenutab, kuidas kunstnikud teinekord omavahel lõõpisid, et ei oska teha nii koledasti, kui Moskva kunstinõukogu oleks oodanud.

Lääne analoogid

On üldteada, et kõikvõimalike Nõukogude Liidus valmistatud toodete patendipuhtus oli kahtlane või puudus sootuks. Aastaid ei peetud patuks isegi välismaa tooteid otse kopeerida, sest elati raudse eesriide taga ja neid tooteid valmistati siseturu tarbeks.   

Harvad polnud juhtumid, kui Moskva mehed soovitasid mõne välismaal valminud mudeli üks ühele kopeerida. Linnaks meenutab: «Moskva Kaubanduspalatis olid välismaalt toodud näidised lausa hunnikus. Need olid mõeldud Nõukogude tööstuskunstnike taseme tõstmiseks… Meile suruti peale ja öeldi lausa otse välja, et neid tuleb järele teha. Selleks saadeti näidised isegi vabariikidesse laiali.»

Metusala sõnul Moskvas alguses justkui ei usaldatud meie kunstnikke. Linnas lisab: «Kui sul polnud oma valgusti juurde ette näidata kahte-kolme lääne analoogi, siis Moskvas see läbi ei läinud.»  

1963. aastal allutati tehas NSV Liidu elektrotehnikatööstuse ministeeriumi elektrivalgustuse peavalitsusele ning võeti suund elektrivalgustite tootmisele ja edaspidi üleminek elukondlikele luminestsentsvalgustite valmistamisele. Üks tehase senine suundumus – plastmasstoodete valmistamine mitmesuguste rahvamajandusharude tarbeks – lõpetati.

1965. aasta 9. juulist hakati Nõukogude Liidus toodete väliskuju (tööstuslikke näidiseid) registreerima. Selle eesmärgiks oli garanteerida registreeritud näidistele õiguskaitse ja kindlustada autoritele tasu loometegevuse stimuleerimiseks. Näiteks suure populaarsuse võitnud ja näidisena registreeritud laualambi «Vana Toomas» autor Bruno Vestenberg sai selle eest 250 rubla.

Esimesed näidiste registreerimise avaldused esitas tehas Estoplast ja oli selles suunas teerajaja. Nõukogude Liidu esimesed üheksa näidiste registreerimise tunnistust saigi tehas enda nimele.

Kui kunstnike ja konstruktorite tasandil seondusid Moskva komandeeringud tihti ebameeldivustega, siis kunstnik-disainer Riho Vahtrale, kes käis väga tihti töölähetustega Moskvas, paistsid asjad paremas valguses. Erineva mälupildi põhjuseks on tõenäoliselt see, et Vahtra töötas Estoplastis aastatel 1985–1988 ning selleks ajaks oli Moskva juba baltlaste eripäraga harjunud.

Vahtra, kes lõpetas ERKIs disaini eriala ning disainis esimese Nõukogude Liidu halogeenvalgusti, meenutab, et peale bürokraatide leidus Moskvas ka intelligentseid inimesi.

Aidu Ots, kes töötas Estoplastis aastatel 1975–1986 peainsenerina, lisab: «Üks neist oli Valgustehnika Instituudi direktor, armeenia päritolu, haritud ja laia silmaringiga tõeline härrasmees Šahparunjants, kes meisse hästi suhtus ning meid toetas. See mees kandis kallist ülikonda ja oli alati hästi lõhnav, triigitud ja viigitud.»

Nõukogude veidrused

Estoplasti direktor aastatel 1977–1986 Arvi Aunver meenutab: «Üks mees, kes meisse veel väga hästi suhtus, oli Nõukogude Liidu elektrotehnikatööstuse ministeeriumi ministri asetäitja Jakov Zarobjan. Enne ministeeriumi aegu oli see mees Armeenia Kommunistliku Partei juhtfiguur, kuid pärast Jerevani üliõpilasrahutusi võeti ta kohalt maha ning siis tuli talle leida väärikas koht, mida ministri asetäitja tool ka oli.

Läksin ükskord Zarobjani jutule, sest plaanisime delegatsiooniga sõita Tšehhoslovakkiasse ning sealt ühtlasi osta ka Estoplasti tootevaliku uuendamiseks partii klaaskupleid, aga raha selleks polnud. Zarobjan helistas kohe välissuhete osakonna juhatajale Rõbakovile, et siin on üks meie sõber, kes tahab Tšehhoslovakkiasse sõita, kuid tal on tasku tühi.

Rõbakov tuli kohale, kuulas jutu ära ja veidi aja pärast kanti 5000 valuutarubla, mis oli tol ajal väga suur summa, üle kupleid valmistavale Tšehhoslovakkia firmale. See oli esimene piiri tagant sisseostetud partii kupleid. Need olid taldrikukujulised ja klaasist. Oli aasta 1971.»

Vaba maailma külastamisest ei tasunud tol ajal unistadagi. Samuti sattus raudse eesriide taha Nõukogudemaale harva mõni välismaalane. Ja kui sattus, oli see suur sündmus, sest vaesele Nõukogude inimesele tundus iga välismaalane heaoluühiskonna pururikka saadikuna.

Walter Kajak meenutab: «ENSV rahvamajandusnõukogust anti teada, et nelja-viie päeva pärast saabub Estoplasti külaline Inglismaalt. Kõik olid pabinas, sest välismaalast polnud siinmail nähtud. Kuidas küll käituda, Inglismaal ju aadlikud, rüütlid, lordid ja puha.

Appi tuli rahvamajandusnõukogu tehnikavalitsuse juhataja, kes kodanlikul ajal oli Inglismaal õppinud. Ärevus oli suur. Kuid kui mees kohale saabus, tuli välja, et ta oli täiesti tavaline maine olend, hea huumorimeele ja mõnusa olemisega pealekauba.»

1960ndate lõpus ja 1970ndate alguses olid levinud kõrskupliga valgustid. Nende ainulaadne valmistamisviis töötati välja Estoplastis. Masinast tuli välja peenike kõrs, mis keriti vastavale vormile, ning pärast väikest viimistlemist oligi kuppel valmis.

Aidu Ots: «Moskva näitusel uurisid meie tehases väljatöötatud kõrretehnoloogial tehtud lampe jaapanlased. Neid huvitas uudne lambikuplite valmistamise viis, mida väidetavalt taheti ära osta. Selleks tulid meile külla kaks meest. Üks esitas küsimusi, teine vaikis ja jättis meelde. Me ei osanud midagi karta, näitasime neile, kuidas asi töötab. Külalised lahkusid ning pärast seda neid enam ei nähtud.»

Sotsialistlik plaanimajandus sünnitas hulgaliselt veidrusi. Riho Vahtra: «Tegime Laine Linnasega detaile kombineerides lambi, millel tuli kaheksa võrdväärselt õnnestunud modifikatsiooni. Selle asemel et rõõmustada tootevaliku laienemise üle, tekitasid väljatöötatud variatsioonid hoopis probleeme. Töötaja, kes tootetüüpe väljastas, oli pahane, sest jäi hätta tootenumbrite andmisega. Meie selline asjale lähenemine oli ennekuulmatu, sest tavaliselt variatsioone ei tehtud.»

Sinimustvalget kardeti nagu tuld. Estoplastis töötanud ja selle ettevõttega ligi 20 aastat seotud olnud Viivi-Ann Keerdo meenutab: «Minu töö oli etikettide kujundamine. Palju ei tohtinud selle peale kulutada, trükkimine ei tohtinud olla kallis, kõik pidi olema lihtne. Isegi etiketid käisid kunstinõukogust läbi ning pidid saama kinnitatud kaubandus-tööstuskojas. 1980ndate alguses, kui tohtis kasutada kahte värvi, tekkis probleem sellest, et võtsin musta kõrvale teiseks värviks sinise. Kunstinõukogus lükati töö tagasi, sest paber oli valge ning kokku tuli sinimustvalge värvikombinatsioon. Sinine paluti rohelise vastu välja vahetada.»

Tapvad tootmisplaanid

Estoplast oli aastaid eesrindlaste seas. Täideti plaani, saadi preemiaid ning uuendati toodangut. Rahul olid tehase töötajad, müüjad ja tarbijad. 1980. aastate keskel aga muutus olukord kardinaalselt. 1984. aastal tekkisid Esto­plastil raskused valmistoodangu turustamisega. Peamine häda tulenes kaubasaajate rohkusest ja laialipillutatusest. Neid oli üle kogu Nõukogude Liidu ning mõned partiid tuli polaaraladele toimetada isegi jäälõhkujatega.

Olukord läks veel hullemaks, sest peavalitsus suurendas mingeid põhjendusi esitamata Estoplasti tootmisplaani peaaegu poole võrra, mida tehas loomulikult täita ei suutnud. Kui plaanidega jänni jäädi, hakkas töötasu vähenema ja hea töötajaskond vaikselt laiali valguma.

Vabariigi ministrite nõukogu tegi üleliidulisele ministeeriumile ettepaneku anda tehas üle Eesti NSV kohaliku tööstuse ministeeriumi alluvusse, kuid see lükati tagasi.

Estoplasti direktori kohale asus 1986. aastal eksperimentaal-suusavabriku Dünamo endine direktor Ülo Nugis: «Esimesed kuud kasutasin seda nn kupja meetodit, kuid siis teatasin ministeeriumile, et nende meetoditega seda ettevõtet enam ei juhita. Ütlesin, et Nõukogude Liidus töötatakse välja sotsialistliku tootmisettevõtte ja töökollektiivide seadust ning nende kriteeriumide järgi ma arvan, et me peame teiega lahku minema.»

Selline otsekohesus võttis metropoli ametnikud sõnatuks ning järgnesid ähvardused vallandamise ja parteist väljaviskamise näol. Nugis vastas, et on selleks kõigeks valmis.

Ülo Nugis: «Siis juhtuski lugu, mida tavaliselt Estoplasti kaliibriga ettevõtete juhtidega ei sündinud. Mind kutsuti personaalselt välja üleliidulise ministeeriumi kolleegiumile. Nõukogude Liidu elektrotehnikatööstuse ministeeriumis oli ettevõtteid, kus töötas 10 000 ja rohkem inimest. Et nende direktorid käisid seal aru andmas, oli tavapärane. Nüüd kutsuti keegi Nugis sinna ette. Oli ennekuulmatu, et kuskilt Pribaltikast ja täitsa uus mees tuleb siia niisuguste nõudmistega. Paljud tahtsid näha, mismoodi ta välja näeb, et äkki on tal meditsiinilised probleemid. Milline protseduuride jamps see oli – mulle seletati, et siit uksest tuleb sisse minna, siis tuleb minna ja istuda selle koha peale, mitte teiste kohtade peale. Kui teist räägitakse, siis tõusete püsti. Istuda võite siis, kui ministri abi teile käega märku annab. Ma küsisin, et kas teil endal piinlik ei ole. Siis öeldi, mis must arvati. Ega mul midagi seal eriti mõtet vaielda polnud, need üksikud laused, mis ma öelda sain, ei muutnud midagi. Head aega jätmata saadeti mind uksest välja. Paari päeva pärast oli peavalitsuse uus juhataja siin, kaasas ministri käskkiri Nugise vabastamise kohta. Lisaks veel ettepanek kohalikule parteiorganisatsioonile, et tõrges direktor parteist välja visataks. Aasta oli 1987, enne Hirvepargi miitingut. Sellel ajal oli KGB veel täiesti jalul.»

Varsti hakkasid Estoplasti vastu huvi tundma ministeeriumi kontrollid, kuid Ülo Nugis jäi tehasetöötajate toel edasi direktori toolile ja Estoplast toodi vabariiklikku alluvusse.
Estoplast projekteeris ja valmistas vabariigi ülemnõukogu istungite saali töölaudadele kohtvalgustid. Töö üldjuhiks oli sisustusarhitekt Leila Pärtelpoeg, töövalgustid projekteeris Esto­plasti kunstnik Kirsti Metusala. Valgustid valmistati eksperimentaaltsehhis Jaan Grünmanni juhtimisel ja eestvõtmisel.

Tehase poole pöörduti abi saamiseks ka kirikutest. 7. augustil 1989 saatis Halliste kiriku hingekarjane Kalev Raave kirja, kus palus abi kiriku valgustusprobleemide lahendamisel. Esto­plast võttis palvet kuulda ning tegeles projekteerimise ja valgustite valmistamisega terve aasta.

1990. aasta detsembri alguses sai Halliste kirik kätte oodatud kroonlühtrid ja abiruumide valgustid. Iga kroonlühter oli neljakorruseline, igal korrusel paiknes neli kristalset kuplit, seega kokku 16 tuld. Kroonlühtri läbimõõt oli üle meetri ning kõrgus 6,5 meetrit. Kõiki kandetorude jätkukohti kaunistasid poleeritud kullakarva munad.

1992. aasta veebruarist töötas tehas ainult kolm päeva nädalas. Tööd jäi üha vähemaks ning Estoplast hakkas soomlastele valgusteid kokku panema. Rõõmu tõi samal aastal saadud tellimus piiritulpade valgustite valmistamiseks.

Ajalugu prügimäele

1993. aastal õnnestus suurematesse ruumidesse sisustada tehase muuseum. Kuid õnn oli üürike, sest erastamise segastel aegadel hävis muuseum koos kahe suure saalitäie Estoplasti näidistoodete kollektsioonidega. Eriti kahju on, et prügimäele läks suur tükk Eesti tehnika- ja disainiajalugu – alates eelmise vabariigi tormilaternatest kuni Nõukogude ajal ja taasiseseisvunud Eestis valmistatud valgustiteni, mis tänapäeval oleks täiusliku koguna hindamatu väärtusega.