/nginx/o/2011/01/10/496378t1h5007.jpg)
1. klassi katsete süsteem käivitus objektiivsetel põhjustel nõukogude perioodi lõpul, kuid nüüd on see juba meie koolisüsteemi arengut takistamas, leiab Tallinna Ülikooli emeriitprofessor Viive-Riina Ruus. Pealegi arvab ta, et Eesti nii palju selliseid eliitkoole ei vajagi.
Ruus meenutas, et koolikatsete mehhanism käivitus juba nõukogude perioodi lõpul ja oli siis ka õigustatud, sest tollal oli võõrkeeleõpetus koolides tagaplaanil. «Motiiv oli see, et nupukamad koolid, näiteks omaaegne 7. keskkool - tänane Inglise kolledž, püüdsid kompenseerida väheseid võõrkeele tunde. Ja tõesti, nad tegid sisseastujatele ka katseid,» selgitas Ruus Postimees.ee’le.
Tema sõnul polnud siis katsed nii selekteerivad, ka koolist väljajäämist ei võetud nii traagiliselt kui nüüd. «Aja jooksul on need läinud järjest hüsteerilisemaks,» kritiseeris Ruus.
Viive-Riina Ruusi sõnul on enamik eliitkoole praegu filoloogilise või humanitaarkallakuga, mõned erandid, näiteks Tallinna reaalkool, välja arvatud. «Ma arvan, et me ei vaja palju inglise keele süvaõppega koole, sest kui ma vaatan, et ülikooli tulevad tudengid Paidest või kuskilt mujalt mitte-eliitkoolidest, siis keeleoskuse tase on üldiselt tugevasti tõusnud tänu internetile ja avatud piiridele. Filolooge, kirjandusteadlasi ja keeleteadlasi me ei vaja ju kuigi palju. Seetõttu pole ma kindel, et see süsteem on meie väikest rahvaarvu ja tööturu olukorda arvestades väga mõistlik,» lausus emeriitprofessor.
Katsed ei selekteeri objektiivselt
Tema arvates pole praegu enamikus koolides tehtavad katsed mingi tohutu teadusliku väärtusega. «Kindlasti selekteeritakse välja need, kes ilmselt kohe üldse sinna kooli ei sobi. Aga kui konkurss on juba nii tihe, siis tegelikult teatud arvust saadik ilmselt ei suudeta lapsi võimete järgi diferentseerida,» sõnas Ruus. «Selles, kas kõik need, kes katsetega koolist välja jäävad, on nõrgemad, kui need, kes sisse said, võib vägagi kahelda.»
«Eriti, kuna me ei tea lapse arengupotentsiaali. Mõni laps avaneb hiljem ja algul ei tea me sedagi, mis alal ta avaneb,» lisas professor.
Millised peaksid olema koolikatsed, mis objektiivsusega suudaks andekamaid eristada, ei osanud ta aga arvata. «Ma arvan, et praegused katsed suudavad eristada neid, kes kohe kindlasti ei jaksa neis koolides õppida. Kuid nii suure konkursi puhul on nende osa väga väike. Edasi on juhusel väga määrav roll,» arvas ta ja lisas: «Üldiselt valitseb maailmas, sealhulgas ka OECDs, mis teatavasti pole humanitaar-, vaid majandusorganisatsioon, seisukoht, et laste varane selekteerimine on kahjulik nii laste kui ka ühiskonna arengu seisukohalt ja need riigid, kes nii käituvad, pälvivad üldiselt kriitikat.»
«Tegelikult on toimunud sügavamad kultuurinihked, laste varane selekteerimine muutunud uueks kultuurinormiks, millel on sügavad tagamaad - selle taga on neoliberalistlik ilmavaade ja hariduse orientatsioon majanduslikule konkurentsile, mis jätab kõlbelised ja sotsiaalsed väärtused tagaplaanile,» tõdes Ruus.
Uus kultuurinorm?
Kui praegu saab Eesti rahvusvaheliselt kiita selle eest, et meie õpilastel on keskmine tase kõrge ja mahajääjaid on üldiselt vähe, siis Ruus kartis selle muutumist. «See mehhanism, mille oleme käima pannud, pigem õõnestab seda üha rohkem. Praegu oleme jõudnud absurdini ja ma ei ole kindel, et see on ainult Tallinna probleem – ma olen kuulnud, et sama probleem on ka Viljandis, Pärnus, kuuldavasti isegi Keilas, kust lapsed käivad koolis Pääskülas. ..Nii et asi on sügavam.»
«Ma näen, et see halastamatu mentaliteet on ka kiusamisega seotud. See ei ennusta meile liiga head tulevikku, kardan kõige rohkem Eestist äraminekut,» ütles Ruus.
«Liigne konkurents õõnestab usaldust, tekitab stressi ega lase annetel küpseda ja loovusel valla pääseda. Võimalik, et see ongi üheks oluliseks põhjuseks, miks meil rahvusvahelistes võrdlusuuringutes on vähe neid, kelle sooritused on tipptasemel. Aga piisaval hulgal tipptasemel sooritajaid vajab Eesti kui teadmusühiskond.»
Ruus lisas, et konkurents iseenesest pole halb, lastel ikka on vaja võistelda. «Aga kui väga palju tekib neid, kes visatakse kõrvale, siis need, kes kaotavad lootuse, heituvad ega tahagi enam konkureerida – nad löövad käega või lähevad ära. Näen seda natuke sügavamalt kui ainult need 1. klassi testid või haridusameti meetmed.»
«Aga ma ei tea, mida ette võtta – raske on seda protsessi praegu pidurdada…» ütles Ruus. «Kindlasti on vaja süsteemseid meetmeid - seadusandluse korrigeerimist, muutusi hariduse juhtimises, õpetaja staatuses, rahastamises... Ent kõige tähtsam on mentaliteedimuutus. Seda käsu korras teha ei saa. Kuid loota võib, et avalik arvamus hakkab pöörduma laste varasele sorteerimisele vastu. Juba see, et see teema on ajakirjanduses nii laialt ette võetud, annab lootust.»