Eestlased mandariinide maalt

Eestlane on kange meremees isegi Abhaasias. Konnalinnas (abhaasiapäraselt Getšripš) elav 65-aastane Eino Metus teenis noorena allveelaeval, hiljem oli Mustal merel kalalaeva kapten. 1990ndatel sõitis Atlandil, võitles Guineas piraatidega ja istus Alžeerias interneeritute laagris. Eino mõlemad vanemad olid eestlased, aga ta ise pole kunagi Eestis käinud. Pensionipõlve sisustab kalapüügiga sellelt omapäraselt katamaraanilt, mis kannab kolme meest. Koer enam peale ei mahu. Korraga kannatab selle isetehtud alusega merelt ära tuua kuni tonn kala, kinnitab Eino. Foto: Birgit Püve

Eestlased on Abhaasias elanud juba üle 130 aasta. Mitmest kunagisest tugevast kogukonnast on seni kõige elujõulisemaks jäänud Salme-Sulevi-Konnalinna rahvas Vene-Abhaasia piiril, keda fotograaf Birgit Püve käis sel sügisel pildistamas Eesti rahvuskaaslaste programmi ja rahvusarhiivi toetusel.

Just seal on Abhaasias kõige paremini säilinud ka eesti keel ja sidemed Eestiga. Üks suurem üllatus oli seejuures, et üsna paljud sealsed eestlased pole kunagi oma ajaloolisel kodumaal käinud, isegi mitte nõukogude ajal, kui vahel polnud riigipiiri ja Adlerist või Suhhumist sai otse Tallinna lennata. Tööd oli palju ja lapsed väikesed, öeldi nüüd peamiseks põhjuseks. Samas leidus palju naisi, kes 1970–80ndatel lendasid iga kevad Tallinna vaata et üle päeva – selleks et Viru tänaval värskeid nartsisse ja sidruneid müüa. Korraga tõi hakkaja Salme küla naine Tallinna 5000–6000 lille. Pressiti aga värsked lilled kohvrisse, siis lennuki peale, ja naistepäeva eel teeniti nii tuhandeid rublasid.

Gagras elav 80-aastane Ira Krets näitab oma isa Jaan Aule ja ema Jevdokia fotosid. Jaan sündis 1895. aastal veel Eestis. Foto: Birgit Püve