Skandaalide vabrik

Eesti Rahvusringhäälingu nõukogu valimas selle aasta algul ERRile uut juhti. Võitjaks tuli Erik Roose. Foto: Eero Vabamägi

Eesti Rahvusringhääling on pikkade aastatega tootnud pika rea sensatsioonilisi konfliktilugusid. Paraku ikka ja jälle iseendast. Huvitav, miks? Ja mis teeks sellele enese hävitamisele lõpu?

Kui Erik Roose viis kuud tagasi Eesti rahvusringhäälingu juhi koha sisse võttis, polnud tal tavaloogikast lähtudes põhjust oodata ega peljata, et elu peagi kõrvetavalt tuliseks pöörab. Esiteks: kahe kümnendi kestel oli ta saanud erameedias, nii Eesti Ekspressis, Postimehes kui ka Eesti Meedias kõva karastuse, kuidas igasugustele rünnakutele, tulgu need omanike või töötajate leerist, vankumatult vastu seista. Ja teiseks: avalik-õiguslikus ringhäälingus peaks asjad käima eraäriga võrreldes ikka vaiksemalt ja rahulikumalt – kas või seepärast, et pole tarvis hommikust õhtuni muretseda, mismoodi kasumit teenida.

Aga Roose ei läinud ERRi lihtsalt juhtima. Tal oli plaan, mida teha ja muuta. Õigemini, tolle plaani, täpsemalt kuueleheküljelise visiooni põhjal ta juhikonkursi võitiski. Keskseks punktiks tema visioonis oli tõdemus, et meediamaastik on muutunud, et meedia tarbimine on muutunud, ja kui ERR end nondest muutustest lähtudes ei muuda – ei hakka vaagima, mida teha varasemast teisiti ja paremini ja tõhusamalt –, hakkab varem või hiljem koitma tume tulevik. Otse öeldes: ERRi tähtsus ja mõju hakkab Eestis kahanema.

«Meil pole õigust eeldada, et vaataja on ühendatud meie külge käeraudadega, ja kui igal pool toimuvad muutused, siis meid need ei huvita,» ütleb Roose.

Üks nüüdne juht tunnistab, et osa inimesi ei haaraks ilmselt sõna «juht» kuuldes mitte üksnes revolvri, vaid lausa bazooka, granaadiheitja.

Roose reformiplaanid – või vähemasti see, kuidas need ERRi töötajate kõrvu jõudsid – lõid rahvusringhäälingu kihama. Plahvatus kärgatas aga siis, kui «Aktuaalse kaamera», ETV kroonijuveelisaate uudistelugeja Kadri Hinrikus, alati tasakaalukas ja väärikas, sai kolm nädalat tagasi koondamisteate. ERRis toimuv muutus seejärel üldrahvaliku, valdavalt kriitilise arutelu aineks.

Äsjane plahvatus seoses «AKga» pole kaugeltki esimene kord, kui ERR, mis peaks vahendama uudiseid, tekitab ise enda kohta uudiseid. Ja mitte vähe. Ja mitte positiivseid. Võtke Vikipeedias lahti Eesti Rahvusringhäälingule pühendatud artikkel ning te veendute oma silmaga, et selle lõpus juhib enamik allikaviiteid ERRi suhtes kriitiliste meediakajastusteni. Noid on kümneid: «ERR jättis Jaanus Nõgisto tööst ilma», «ERRi juht võttis ilma konkursita tööle oma venna», «ERRi Tartu juht kaotab koha», «ERRi uus maja pälvis taas kriitikat», «Teeneka raadiotoimetaja koondamine paneb kultuuriinimesed mässama», jne, jne. Ja too loend ei hõlma kaugeltki kõiki poleemilisi sündmusi, näiteks sporditoimetuse juhi Marko Kaljuveeri ja ERRi juhatuse liikme Hanno Tombergi lahkumist suure meediakära saatel kolm aastat tagasi.

Kõrvaltvaatajal on raske hoiduda järeldusest, et ERR on kõige skandaalsem asutus terves Eestis.

ERRi juht Erik Roose. Foto: Peeter Langovits

Töötajate suur võim

Rahvusringhäälingu traagika, mis alalõpmata skandaale tekitab, seisneb selles, et pingeallikad on sellesse lausa geneetiliselt kodeeritud. Seal põimuvad ja põrkuvad looming ja poliitika, kunst ja tehnoloogia, vastutus ja vabadus, tegijate egod ja rahalised piirid. Lühidalt: tegemist on kõike muud kui traditsioonilise ettevõttega.