Roald Johannson: Eesti inimesi huvitab ennekõike äng

Roald Johannson koos elukaaslase Kariniga. «Miskipärast olen alati mõelnud, et mul võiks olla kaks tütart,» ütleb Johannson. Foto: Eero Vabamägi / Postimees

Telemees Roald Johannsoni elu on pea peale keeratud. Napilt kaks kuud tagasi sai ta isaks ja nüüd pole miski enam endine: igapäevaprobleemid on kaotanud tähtsuse ja mõtted käivad hoopis igavikulisemaid liine pidi. Aga kuna pisipõnni arengu jälgimise kõrvalt tuleb ka tööl käia, räägib Johannson elust mitme telejaama kaamera ees ja kaamera taga.

Palju õnne värskele isale! Lembitukuuselikult: mis tunne on?

Oi, see on suurepärane, täiesti uus narratiiv minu elus. Olen 38, juba ammu perelisast unistanud ning kujutlenud, milline isa oleksin.

Kui üks mu sõber kuulis, et sain tütre, püüdis ta mind kuidagi lohutada, ütles, et sellest pole hullu. Ta vist eeldas, et noor isa tahaks esimesena poega, aga mina olen tütre üle küll väga õnnelik. Tüdruk sai reedel kahe kuu vanuseks ja mina võin tundide viisi vaadata imestuse ja imetlusega iga tema liigutust, hoolimata sellest, et praegu siputab ta niisama ringi. Teen talle nägusid, ütlen «bubububu» ja «babababa» ja tema üritab jälle minuga suhelda.

Soovitan igale mehele isaks saamist, sest see toob elu uude perspektiivi: enam ei tundu igapäevased pisiasjad nii olulised kui varem. Mõtled palju oma lapse peale. Ja surelikkuse peale. Olen paljudelt noortelt isadelt kuulnud, et nad on hakanud rohkem surma kartma ja mõtlema sellele, et äkki nad ei jõua oma last üles kasvatada, et äkki peab laps kasvama ühe vanemaga.

Kas pesamunale tuleb kunagi veel lisa?

Vara öelda, see sõltub mu elukaaslasest. Aga kindel on see, et naissoo ees tuleb müts maha võtta. Sünnitus kestis kokku 14 tundi! Kui veed kell kolm öösel ära tulid, sõitis sünnitoetaja Karita Mikko meie juurde, hoidis Karini olukorral silma peal ning tänu sellele läksime haiglasse alles kell üks päeval.

Olin ise sünnituse juures: ämmaemand hoidis ühest jalast, sünnitoetaja teisest, mina paitasin vanniserval Karini pead ja püüdsin rahustada. See, millist häält suudab nääpsuke naine teha, oli uskumatu – tema sees on ikka metsik amatsoon! Igatahes on mu elukaaslane suurepärane, täielik kangelanna, isegi jumalanna!

Teletöötajad on edevad revolutsionäärid, kes tahavad võimu vastu võidelda.

Muide, kui oled nõrganärviline ja ka naine tunneb, et mees on ebakindel, siis ei tasu sünnitusele kaasa minna. Ma ise olin ka alguses ebakindel, aga sain sellest üle, sest lapse ilmaletulek on ikkagi maise eksistentsi kõige olulisem verstapost!

Mil määral see teie elu mõjutab?

Peame olema õnnelikud emapalga ja emapuhkuse üle, mis lubab kolm aastat kodus olla ja pool sellest ajast palgaga. Õnneks pole mul töö kella 9–17 ja saan ikka Karinile kodus toeks ka olla.

Sügisene Eesti ilm suudab vihmasaju ja tuulehoogudega tavaliselt rõõmsameelse Roald Johannsoni ja tema elukaaslase Karini ilme kergelt melanhoolseks tõmmata, aga seda vaid hetkeks. Foto: Eero Vabamägi / Postimees

Unetud ööd on kohati rasked, sest Karin peab ju iga kolme-nelja tunni tagant imetama. Vahel läheb lapsel kell viis hommikul uni ära ja siis on jälle Karin üleval. Aga selle kaalub üles lapsele silma vaatamine ja tema igapäevase arengu nägemine. Ma ei tahaks ta kõrvalt ühtegi päeva ära olla, aga paraku pean tööl käima.

Olete öelnud, et teil sündis Neitsi tähtkuju Tulikukk – mis loom see selline on?

Minu ema, kes elab meie paarismaja kõrvalkrundil, on esoteerikahuviline, loeb feng shui’d, pauksoneid ja astroloogilisi abimehi. Näiteks on ta õpetanud, et käekotti ei tohi põrandale panna, tualetipoti kaant ei tohi lahti jätta ja sibulakoored tuleb ära põletada. Ära küsi, miks! (Naerdes.) Ausalt, ma ei tea! Aga ma tean, et seda ei tohi teha!

Tavaliselt lasen ma sellest jutust 80 protsenti ühest kõrvast sisse, teisest välja, aga see jäi meelde, et käesolev aasta on Tulikuke aasta ja septembris sündinud lapsest saab edukas inimene.

Inimesed guugeldavad teie nime koos otsisõnadega «karin», «naine», «ja karin», «pere», «elukaaslane». Aga erinevalt näiteks mõnest poliitikust olete otsustanud oma pere pigem varjus hoida.

Ma olen küll Instagramis ja Facebookis ja näen, kuidas teised ennast eksponeerivad, aga mind teiste sotsiaalne või pereelu väga ei huvita. Ma ei topi sinna oma nina ja loodan teistelt samasugust suhtumist minu suhtes. See on ka põhjus, miks ma näiteks ei jaga oma lapse pilte. Aga see on lihtsalt minu kiiks.

Nii sünnib televisioon: Johannson montaažiruumis järgmist saadet ette valmistamas. Foto: Eero Vabamägi / Postimees

Mulle tundub, et selles otsuses on ka väike annus professionaalset kretinismi. Aga nüüd ongi paras hetk küsida, kuidas sai Akadeemia Nord lõpetanud juristihakatisest ajakirjanikuhakatis.

Selles on oluline roll praegusel Delfi tegevtoimetajal Tarmo Pajul. Keskkoolis oli ta mu klassivend ja tahtis juba siis saada spordiajakirjanikuks. Minul polnud paraku aimugi, mida tegema hakkan. Kui gümnaasium läbi sai, läksin ülikooli, et mitte kaitseväkke sattuda – ma tean, et see on tänapäeval ebapopulaarne valik, aga ajad olid sellised. Juuraõpingute kõrvalt läksin baarmenite kursusele, sain diplomi ja sattusin ühte Sauna tänava baari tööle. Esialgu ei saanud ma midagi aru, vaatasin ainult, et interjöör oli väga ... huvitav. Aga omanikuga vesteldes selgus, et see on koht vabameelsetele inimestele.

See klubi kandis nime X-baar.

No ma mõtlesin, et tühja kah, töö on töö ja mina olen tolerantne inimene. Üle kuu aja ma siiski vastu ei pidanud, sest tol ajal baarides veel suitsetati ning puuduliku ventilatsiooniga ruumis oli mul mittesuitsetajana tööpäeva lõpuks alati süda paha.

Ühe kõva loo suudab teha igaüks. Aga toota kõva sisu iga nädal ja terve aasta otsa, seda igaüks ei suuda.

Siis sattusin restorani Casanova, kus nii direktor, peakelner kui ka köögipersonal olid itaallased. Tänu sellele, et sain seal itaalia keelt purssida, on mu gastronoomia- ja spordisõnavara täitsa heal tasemel, loen siiani La Gazzetta dello Sporti.

Muide, restorani omanik teadis, et ma olen jalkafänn, ja tõi mulle mu lemmikmeeskonnas Milano Interis mängiva lemmiku Roberto Baggio särgi. See on mul siiani tõeline reliikvia.

Sport on mind lapsest saati paelunud: mul on alles kaustikud, kuhu olen märkinud üles olümpiamängude, vormel 1, kergejõustiku, jalka EMi ja MMi tulemusi 1988. aastast 1995. aastani! Seal on kirjas esikolmik ja see, mitmenda koha eestlased said. Kuna sport ja spordistatistika mind huvitab, võtsin pärast ülikooli lõppu ühendust klassivend Tarmoga, kellest oli saanud Sõnumilehe ajakirjanik. Tänu tema soovitusele sattusin esiti tegema spordikülgede lühiuudiste veergu, seejärel kajastasin juba võistlusi, aga ilmselt olid need sellised, kuhu vanemad kolleegid minna ei tahtnud – näiteks meeste käsipall või naiste võrkpall.

Kui Sõnumileht liitus Õhtulehega, jäi osa inimesi tööta. Nende hulgas oli ka Manona Paris, kes läks tööle Eesti Teadeteagentuuri, ETAsse. Ta soovitas mind ETA juhtidele ja järgmised poolteist aastat töötasingi krimireporterina. Hommikuti käisin Liivalaia kohtumajas, kuulasin kriminaalprotsesse, pärastlõunal kirjutasin neist uudiseid. Üks õõvastav lugu oli Keskturu lihunikust, kes tükeldas kodus oma naise ära ja viskas siis kanalisatsiooni. Ta jäi vahele, sest kanalisatsioon läks umbe.

Paraku läks ETA pankrotti. Aga õnneks sai Epp Ehand, praegune «AK» korrespondent Hispaanias, ERRi tööle ja soovitas mind «AK» toonasele peatoimetajale Andres Kuusele. 2003. aasta 15. aprillil käisin Kuusega rääkimas, tegin proovitöö ja nii algaski mu telekarjäär.

Paljud ajakirjanikud on kaalunud ka kommunikatsioonivaldkonda siirdumist. Kas teie ei ole mõelnud poolt vahetada?

Tegelikult olin pärast ETAt tõesti teelahkmel ega teadnud, mida edasi teha. Mul oli isegi pakkumine ühelt alustavalt suhtekorraldusfirmalt, aga televisioon tõmbas rohkem. Ma pole seda valikut seniajani kahetsenud.

Miks?

Sul peab olema mingi telepisik. Minul tuleb see tõenäoliselt lapsepõlvest – toona oli televiisor perekonna kese ja ma mäletan, kuidas vaatasime koos vanaisaga pühapäeviti Kesktelevisioonist Kašpirovski esoteerikaseansse.

Need helilõigud, mida võtete ajal ei salvestata, tuleb hiljem sisse lugeda. Stuudioks on mürasummutusmatiga vooderdatud nurk Kalamajas asuvas garaažis. Foto: Eero Vabamägi / Postimees

Unistasin lapsena filminäitleja ametist ja see kihk on minus siiani. Olen teinud mõne episoodilise rolli, näiteks Hardi Volmeri filmis «Elavad pildid», aga sealt lõigati mind lõppversioonis välja. Elmo Nüganeni filmist «Meeletu» lõigati ka välja. Aga ma loodan, et Andres Puustusmaa «Rohelistesse kõutsidesse» jään ikka sisse.

Kui ERRi koridoris mõnd režissööri nägin, siis naljatamisi ikka ütlesin, et kuule, pane mind filmi, no äkki on mõni pisike, väike rollike, kasvõi baarmeni osa võin teha, et korrakski filmi saada. Aga väga pole pakutud.

See, et olen jõudnud televisiooni, on nende lapsepõlveunistuste, alateadlike valikute ja juhuste tulemus. Mis eeldusi puudutab, siis minus on see väike annus edevust, mis on teletöös vajalik. Aga see piirdub ainult ekraanil olemisega, seltskonnameedias ja glamuuriüritustel ma särada ei taha.

Ühel hetkel hakkasite ka «AKs» ekraani taha hoidma?

Esiti olin reporter, hiljem ka päevatoimetaja, kes teistele ülesandeid kätte jagas. Pärast nelja aastat tundsin, et olen mõlemat poolt juba näinud, töö on selge ja üllatusi pole. Pealegi, kaua sa ikka jaksad kaheminutilisi lühiuudiseid teha?!

Saatuse tahtel nikastas Vahur Kersna 2007. aasta suvel Aafrikas reisides kaela. Haiglas selgus aga palju tõsisem diagnoos ja enne sügishooaja algust lahkus ta «Pealtnägijast». Rasmus Kagge oli juba aasta jagu saadet toimetanud ja ta toodi siis ekraanile, lisaks võeti juurde mind ja Kadi Jaanisoo. Pean ütlema, et «Pealtnägija» oli tõeline upgrade teleajakirjanduse lipulaev, millest ma polnud osanud unistadagi!

«Roaldi nädalat» teete «Pealtnägijast» omandatud käsitööoskuste varal?

Eesti Televisiooni pean alma mater’iks, sest seal õppisin tõeliselt ajakirjandust ja teletööd: loo dramaturgilist ülesehitust ja selle jutustamist.

Mihkel Kärmas on öelnud, et ühe kõva loo või saate suudab igaüks teha. Aga toota kõva sisu iga nädal ja terve aasta otsa, seda igaüks ei suuda. «AKs» tuli päevas teha üks teha uudis – kiirelt kaks-kolm kommentaari, lugu kokku ja valmis. «Pealtnägijas» tegin nädalas ühe 10–20-minutilise loo.

Aga isegi kui see üks lugu oli hea, ei saa loorberitele puhkama jääda. Ei tohi end lõdvaks lasta, hoolimata sellest, et näiteks hooaja lõpp on käes, paar saadet veel jäänud ja mõttes oled juba rannas. Mihkel tegi mulle selle asja «Pealtnägija» esimesel aastal väga konkreetselt selgeks. Ja ma pean ütlema, et see kergemat sorti epistel – ainus kord, kui ta mu peale häält tõstis – mõjus tõesti kainestavalt.

Loorberitest rääkides – üks teie legendaarsemaid lugusid on väga inimlik ja siiras reportaaž eakate tantsuhommikult.

«Pealtnägijas» tegin nn human interest’i või inimlikke ja uurivaid lugusid suhtes 70–30. Üks selline sai üles võetud Mustamäe kultuurikeskuses Kaja, kuhu igal nädalavahetusel kogunevad pensionärid tantsulõunale. Muide, sellised asjad on igas linnaosas. Ma siis tegin spontaanse reportaaži, kuidas inimesed tantsivad.

Keskmine eesti mees on möku tüüp, kes ei julge endast rääkida.

Tutvusin proua Asta-Mesikesega, kes õpetas mulle slow-tantsu nõkse, ja uurisin härradelt, missugused daamid neile meeldivad. Ärksad vanurid ja minu viisakas kohmetus moodustasid toreda kombinatsiooni, millest sai tõeline hitt. Sellest ajast olen prouade lemmik. Kuna sain edaspidigi eakamatega hästi jutule, siis tituleeris režissöör Tarvo Mölder mind suisa gerontoreporteriks.

Lõpuks sai ka «Pealtnägija» aeg ümber?

Sõbrad küsisid, kas ma olen hulluks läinud, et sellisest kohast ära tulen. Aga ma olin juba kaheksa aastat ühte ja sama trummi tagunud, 10–15-minutilisi lugusid üles ehitanud ning mul oli sellest lihtsalt villand. Kõrvaltvaatajale võib tunduda, et rutiini pole, et kogu aeg on uued näod ja huvitav. Aga šabloon on ju sama: loo sissejuhatus, arendus ja epiloog.

«Tegin loo Eestis elavatest mustlastest, kellest suur osa elab üsnagi vaestes tingimustes,» ütleb Johannson. Foto: Eero Vabamägi / Postimees

Kui 2014. aastal sügishooaega alustasin, olin otsustanud, et see jääb mul viimaseks. Ütlesin selle detsembris kolleegidele välja, et nad jõuaks mulle asendaja leida. Mõtlesin, mida edasi teha, ja siis pakkusime koos Rasmus Kaggega välja saate ETV reedeõhtusse. Tol ajal oli «Ringvaate» ja «AK» vaheline primetime ehk peamine teleka vaatamise aeg täiesti katmata. Lihtsalt näidati vanade sarjade kordusi.

Meie tahtsime teha intellektuaalset meelelahutust päevakajalistel teemadel, mis oleks iga kord eetris eri kohast ja võtaks nädala kokku. Tegime Rasmusega eelarve ja rääkisime režissööriga, aga kui esitlesime seda programmi eest vastutavatele inimestele, peeti saadet küll toredaks, kuid kalliks. Sisuliselt sain stoppmärgiga piki nägu: mulle öeldi, et leia ise see raha. Saad aru, telesaate juhile öeldakse, et too ise raha majja – mis ma pean linna peale kerjama minema või?! No kuulge, nii see asi ei käi!

Teine idee oli teha vestlussaade, mis toimuks autos. Mina sõidaks, viiks inimese punktist A punkti B, kodust tööle või poodi. Just autos rääkimine teeks muidu visuaalselt igava ja stuudios toimuva jutusaate vaatajale huvitavamaks. Aga jälle sain rahapuuduse nime kandva stoppmärgiga piki nägemist. Öeldi, et sorry, Roald, sa oled tubli poiss ja tee ikka «Pealtnägijat» edasi, ära enam uute ideedega meie juurde tule.

Ei hakanud nad isegi kaasa mõtlema, et kui niimoodi ei saa, siis teeks naamoodi. Lõpuks oli nii, et kui nägin telemaja pikkade koridoride peal mõnd programmi eest vastutavat inimest, siis tõmbusid nad seina äärde ja suunasid pilgu maha. Ausalt, ma ei liialda! Sellest sain aru, et pikka pidu mul ERRis ei ole.

Nagu uudistest näha, on ERRis probleeme siiani?

«AK» on nagu riik riigis, kus töötajad moodustavad ringkaitse, ja selles pole midagi üllatavat. Teletöötajad on edevad revolutsionäärid, kes tahavad võimu vastu võidelda. Laiemalt võttes on seal lihtsalt suhtlusprobleem: ERRi uued juhid tahavad minna tagasi ühe ankruga formaadile. See tähendaks, et ankrul on senisest suurem roll – ta peab esitama kriitilisi ja ebamugavaid küsimusi jõuliselt ja vajadusel puusalt!

Kadri Hinrikus on naisdiktoritest mu lemmik ja ma usun, et uudistelugejana üks parematest. Järelikult on põhjus, miks maritekallasmaalikult sümpaatne ja konservatiivne Kadri lahkuma pidi, selles, et tal on vähem ajakirjanikule omast ja otse-eetris vajalikku tapjainstinkti. Aga kui sul on üks ankur, kes peab Jüri Ratasel sõnasabast kinni saama ja vajadusel ta kas või kõrvupidi üles tõstma, siis sul ei saa olla viis ettevalmistatud küsimust, mille sa lihtsalt ära esitad.

Roald Johannson intervjueerimas «Estraadisangarite» sarja tarvis luuletaja Allan Richi tema kodus Hollywood Hillsis. «Richi kõige kuulsam laul on «Run to you» filmist «The Bodyguard». Muide, ka minul on seinal Roy Lichtensteini maal, aga muidugi reprona.» Foto: Erakogu

Saan suurepäraselt aru, miks Kadri «Terevisioonis» uudiste lugemisele ära ütles – ta alustas seal 13 aastat tagasi ja muidugi ei taha keegi tipus olles alguspunkti tagasi minna. Nii et ma ei mõista hukka tema otsust ERRist lahkuda.

Pärast ERRi pakkusite oma ideid Kanal 2-le?

Mul on hea meel, et Kanal 2 programmidirektor Olle Mirme oli ERRist diametraalselt teise suhtumisega – avatud ja mõtles kaasa. Meie saatel on küll üsna egokeskne nimi, aga on selge, et ühtegi telesaadet ei tehta üksi. Produtsent Margus Sikuga teeme koostööd juba «Pealtnägija» ajast. Suurepärased toimetajad Anne-Mari Müller ja Nele-Mai Olup aitavad saadet kokku lõigata ning lisaks kuulub meie toimetuse raudvara hulka operaator Kalle Kross, helirežissöör Lauri-Dag Tüür ja monteerija Eik Lattu.

«Roaldi nädal» on olnud päris edukas?

Eesti filmi- ja teleauhindade galal – seal otsustab võitja žürii – sai «Roaldi nädal» parima uue saate auhinna. Eesti meelelahutusauhindade galal, kus esikoha otsustab rahvahääletus, hääletati mind parimaks saatejuhiks. Kusjuures neli aastat oli selle tiitli saanud the saatejuht Kristjan Jõekalda! Vot see oli ebareaalne tunnustus. Vahest isegi suurem kui žürii valik.

Loodan spordilugude rääkimisega olla eeskujuks mõnele keskealisele õllekõhule.

Mis reitingut puudutab, siis erakanalites on asi karm – kui asi auditooriumile ei meeldi, siis tuleb ikka kodinad kokku pakkida. Iganädalast jooksvat seisu ma ei tea, aga septembris olime esikümnes ehk meid vaatas 100 000 – 120 000 inimest. 2017. aasta kevadel olid kõige populaarsemad saated pankrotis eestlastest, dementsetest, psühholoogiliste probleemidega inimestest, moslemiga abiellujatest ja elatisvõlglastest. Nii et Eesti inimesi huvitab ennekõike äng.

Kindel on see, et reitingu nimel mingit sõnnikut ma tootma ei hakka. Näiteks paksude kasside perenaistest saateid ei teeks, isegi kui see peaks palju vaatajaid tooma. Ma tahan teha asju, mis on olulised ja kõnetavad inimesi.

Aga kui palju teie loost inimesele abi on? Panete kaamera kinni, istute autosse, sõidate Tallinna tagasi, aga tema on oma hädaorus jälle üksinda?

Mulle meeldib mõelda, et maailm – või vähemasti Eesti – läheb tänu meie saadetele natukenegi paremaks. Meie eesmärk on avada inimeste silmi, näidata neile teisi, kelle probleemidest ollakse ehk teadlik, aga nende tõsidust pole oma silmaga nähtud. Näiteks teeme parajasti saadet vaesuse piiril inimestest, keda meil on 100 000! Või viinakuradi seljatanute saade – alkohoolikuid on Eestis 60 000! Aga kes nad on? Kuidas nad toime tulevad?

Mis puudutab saate tulemust, siis jah, üleöö kõik ei muutu, aga pisikeste sammudega läheb ikka paremaks. Pärast hambutute saadet võttis minuga ühendust hambaarst, kes tegi ühe kolme lapse ema suu tasuta korda. Või lugu mustlastest – Valgas elav mustlanna sai portsu jõulukingitusi. Kose-Uuemõisas elanud ja pankroti tõttu koduta jäänud pere sai taskuraha tänu ühe blogija üleskutsele.

Viimane näide on Mustamäel elav Eve Roos, kes ei suuda sclerosis multiplex’i tõttu isegi lampi sisse-välja lülitada. Suur osa lõunasöögist läheb kätevärina tõttu suust mööda – ja sellist inimest aitab sotsiaaltöötaja kaks korda nädalas tund aega! Pärast saadet võttis minuga ühendust kümneid inimesi, kes kõik tahtsid aidata. Üks elas isegi naabermajas ja oli Evet küll näinud, aga ei teadnud, milles asi ega tihanud abi pakkuda. Aga pärast saadet ütles, et läheb hea meelega appi.

«Roaldi nädal» rääkis inimestega, kes põevad sclerosis multiplexi. Foto: Erakogu

Intervjuu alguses ütlesite, et otsite vaesuses elavat peret ja olete rääkinud selles osas 15 sotsiaaltöötajaga, aga seni edutult. Kuidas te oma lugude kangelased üles leiate?

Eve leidsin augustis Käsmust, kui toimusid üle-eestilised sclerosis multiplex’i suvepäevad. Sel haigusel on palju avaldumisvorme, nii et tema torkas kohe silma.

Olen teinud seda saadet poolteist aastat ja selle aja jooksul rääkinud eri probleemidest sadade inimestega. Selle tulemusena on mul tekkinud tunne, et Eesti inimestel jääb veidi vajaka sotsiaalsest vastutustundest. Esmalt mõeldakse ikka selle peale, et oi-oi, mida teised minust arvavad. See, et ta on teistele oma looga eeskujuks, et keegi teine leiab selle abil lahenduse ka oma murele, ei tule justkui pähegi.

Näiteks endiste alkohoolikute saate puhul – tulge ja rääkige, kuidas te probleemist jagu saite! Võtke see vastutus, olge eeskujuks! Ega ma ei tee neid saateid ju räpasest uudishimust, vaid missioonist, et meid ümbritsev Eesti muutuks paremaks.

Ma ei taha sildistada, aga mulle on jäänud mulje, et keskmine eesti mees on möku tüüp, kes ei julge endast rääkida. Viiest naisest neli tuleb kaamera ette ja räägib oma murest. Viiest mehest tuleb üks. Tundub, et Eesti mees kardab stigmatiseerimist. Muidugi on mehe elu Eestis väga keeruliseks tehtud – tal on tohutu sotsiaalne surve palju raha teenida, samas mitte nutta või nõrgana näida. Aga see on valehäbi, millest mees peaks üle saama.

Endistest alkohoolikutest rääkides – kuidas teil endal alkoholi tarvitamisega on?

Mu ema on mulle ikka rääkinud, et «Kalade tähtkujus sündinud inimestest saavad kas joodikud või loomingulised inimesed, nii et vaata, et sa jooma ei hakka!». Kui kodus oli mingi pidu või istumine, siis ta pani veinipudeli laua alla peitu, et ma seda ei näeks.

Ma pole täiskarsklane ja vahel meeldib mulle konjakit limpsida. Mõnikord võtan pitsikese Fernet Brancat – see bitterliköör on esimesel proovimisel nagu Orto kingaviks, aga kui õpid teda tundma, on ta pärast sööki ideaalne. Mis näiteks viina puudutab, siis mul on sügavkülmas mitu kingiks toodud pudelit, mis seisavad seal juba aastaid.

«Roaldi nädal» viib vaatajaid päris jubedatesse kohtadesse. Milline lugu kõige rohkem hinge kriibib?

Lastekodulapsed tõmbavad peaaegu iga kord silma märjaks – need väikesed olevused pole ju süüdi selles, et nad on siia maailma sündinud ja jäänud ilma vanemateta. See teema puudutab mind ka isiklikult, sest olen lastekodu-juttude peal üles kasvanud, kuna mu vanaema kasvas lastekodus.

Kalevi-Liival toimus Klooga järel Eesti kõige hullem genotsiid – seal lasti maha 6000 juuti Tšehhist, Poolast ja Saksamaalt. Minu suguvõsa maad on sealt umbes kilomeetri kaugusel ja mu vanavanaema kuulis 1942–1943 peaaegu iga päev inimeste hädakisa ja püssipauke. Ühel hetkel ei pidanud ta lihtsalt enam vastu ja tema kaheksast lapsest nooremad pidid minema lastekodusse. Minu vanaema sattus Raikküla mõisa.

Mu saadete kohta on öeldud sapiselt, kohati ka ebaõiglaselt õelalt. Mul ei ole midagi konstruktiivse kriitika vastu, aga lahmivat «kriitikat» on ühiskonnas paljuvõitu. Selle asemel võiks üksteise vastu sõbralikum olla,» ütleb Johannson. Foto: Eero Vabamägi / Postimees

Elu lastekodus oli muidugi jube, näiteks sundis kasvataja üht valesse kohta häda teinud kõurikut seda sööma. Ja milline oli sõja ajal materiaalne olukord: lastekodus tehti jõulude puhul üksteisele kingitusi puuokstest! Aga raskest lapsepõlvest tuli ta tõelise self made woman’ina edukalt välja – läks 16-aastaselt ekskavaatoritehasesse Talleks liinitööliseks ja sai lõpuks ametiühingute keskliidu pearaamatupidajaks.

Isapoolse suguvõsa lugu on ajastule omaselt samuti ohtrate keerdkäikudega?

Vanavanaisa Aleksandr sündis Lääne-Ukrainas Rivne linnas juudi perekonnas ja minu vanaisa Viktor sündis Harkovis. 40ndatel ja 50ndate alguses õpetas vanavanaisa Krimmi poolsaarel Sevastoopoli mereakadeemias tähtede järgi navigeerimist. Ta visati parteist välja, sest ta ei olnud öelnud, et on kirjavahetuses oma täditütrega, kes oli kolinud Palestiinasse. Ja kuna vanavanaisa parteituse tõttu enam tööd teha ei saanud, siis tuli Krimmist võimalikult kaugele kolida. Ainus tingimus – mere olemasolu. Kuna Koplis vabanes ametikorter, tuli ta siia.

Mu vanaisa oli Eestisse jõudes 15 aastat vana ja siin kohtus ta mu vanaemaga, kes oli pärit Prangli saarelt. Nii et Krimmi poolsaare mees sai kokku Prangli tüdrukuga.

See selgitab ka teie üsna äkilist või vähemasti ülienergilist olemust.

Ma võin tõesti põlevate silmadega rääkida, sest minus on temperamenti ja peidetud agressiivsust, mis muidugi ei kulmineeru vägivalla või baarikaklusega. Liikluses tuleb see emotsionaalsus eriti hästi esile.

Ma olen pika staažiga autojuht, viisakas, sõidan 50 alas 50–55ga, aga elu oleks palju rahulikum, kui ma ei peaks rooli taga olema. Mind ajavad jubedalt närvi tagumikus sõitvad tüübid, vahelepressijad ja need, kes sulle midagi näitavad või vahivad. Ma täiesti teadlikult väldin silmsidet, isegi kui perifeerselt näen või tunnen, et mind vaadatakse.

Mis tööd puudutab, siis kaamera ees stand’i tehes ja kuuendat korda tekstiga eksides hakkab ikka karvasemaid sõnu kostma. Aga seda ainult siis, kui võõraid juures pole. Mu naine mediteerib vahel ja minusugusel tüübil oleks seda vist samuti vaja.

Mediteerimine aitaks ka ärevushäirete vastu, mis on koos depressiooniga ajakirjanike hulgas üsna sage nähtus.

Muidugi, see töö nõuab ju suurt pingetaluvust. Aga mina olen ekstravert, räägin oma asjadest elukaaslasele ja muresid enda sisse ei koonda.

Vaimne tervis on viimasel ajal aktuaalne ja ma olen kaalunud seda saate teemana – mõelgem, mis juhtus näiteks kirjanik Margus Karu või poliitik Kaija Jäppineniga.

Muide, minuga on võtnud ühendust inimene, kes pakkus saate teemaks enesetappe. Ta kirjutas, et plaanib ise enesetappu, ja ma otsustasin, et igaks juhuks räägin temaga telefonitsi, et kontrollida, kas tal on mingi psüühiline või muu probleem. Vestlesime tund aega – lasin tal end tühjaks rääkida ja loodan, et tal hakkas kergem. Ja ma südamest loodan, et ta pole endaga midagi halba teinud. Aga jah, vahel on mul tunne, et olen pihiisa eest, kes inimeste muresid kuulab.

Pingeid aitab maha võtta ka sport, mida hakkasite tihedamalt tegema pärast seda, kui jäite fotograafile õllekõhuga vahele?

See pilt on pärit 2012. aastast, ühelt puhkusereisilt. Paraku on vahepeal ära kadunud kõht nüüd muidugi tagasi.

Mul on plaan joosta läbi kõik maailma tähtsamad maratonid World Marathon Majorsi sarjast. Sinna kuuluvad Tokyo, Bostoni, Londoni, Berliini, Chicago ja New Yorgi maraton. Boston ja New York on tehtud, selle aasta aprillis jäi London põlvevigastuse tõttu tegemata.

Eks põhjus ole selles, et mu sporditegemine on hektiline ja tõusude-mõõnadega. Tavaliselt võtan end kokku mõni kuu enne suurt starti. Õnneks ütles arst, et põlvega midagi hullu pole, pean talle ülekoormuse tõttu lihtsalt veidi puhkust andma.

Järgmisel aastal näeme Johannsonit koos tuttmütsiga Lõuna-Koreas toimuval olümpial. Foto: Eero Vabamägi / Postimees

Lisaks jooksmisele tahame koos Rasmus Kaggega läbi teha kümme Worldloppeti suusamaratoni. Praegu on viis tehtud ja kuues on Dolomitenlaufi suusamaraton, mis toimub juba 18. jaanuaril Austrias. Minemata ei saa jätta, muidu veaksin Rasmust alt.

Kuna üks maratonidest peab olema ka teisel kontinendil, siis ilmselt lähme ülejärgmisel aastal Jaapanisse – seal toimuvad kahenädalase vahega Tokyo jooksu- ja Sapporo suusamaraton.

Ma loodan, et nende spordilugude rääkimisega olen eeskujuks mõnele keskealisele õllekõhule, kes läheb tänu sellele kordki õue jalutama. Kuigi mina pole mingi sportlane – ma ei oska suusatadagi –, olen viis korda läbinud Tartu maratoni, lisaks 90-kilomeetrine Vasaloppet ja 70-kilomeetrine Marcialonga. Uskuge mind, need pole mingi walk in the park tüüpi asjad!

Mida toob tulevik?

Tahaksin teha saate sellest, mis elu elab Eesti maapoodide kuningas Oleg Gross – sõita temaga koos helikopteris, käia Austraalias Ott Tänaku rallit vaatamas ja ...

Kui mul tekib tunne, et pean lugude leidmiseks kivist vett välja pigistama, siis ongi aeg vaadata Eestist väljapoole. Aga see eeldab suuremat eelarvet. Praegu on meil raha kaks korda vähem kui «Pealtnägijal», aga saade on sama pikk ja sama tihti eetris. Nii et kui ERRis jauratakse, et raha pole, siis erakanal teeb sama kõva programmi kaks korda väiksema eelarvega!

Varsti hakkan tegema «Jõulusoojust», millega mullu kogusime 160 000 eurot ehk eesmärgist 60 000 eurot üle.

Veebruaris lähen esimest korda elus olümpiamängudele. Need toimuvad Lõuna-Koreas, aga ainult kümne kilomeetri kaugusel Põhja-Korea piirist. Eesti Meedia kannab mänge üle ja mina teen kohapeal reportaaže.

Roald Johannson (38)

Üks laps, elukaaslane

1986-1997       Tallinna Ühisgümnaasium

1997-2002       Tallinna Ülikooli Õigusakadeemia,  õigusteaduskond

1998-1999       kelner, restoranis Casanova, 

1999-2000       spordiuudiste reporter, Sõnumileht

2001-2003       siseuudiste reporter, Eesti Teadeteagentuur (ETA)

2003-2007       toimetaja ja päevatoimetaja, «Aktuaalne kaamera»

2007-2015       toimetaja-saatejuht, «Pealtnägija»

2015               saatejuht, «Viis aastat hiljem»

2016 - ...         saatejuht «Roaldi Nädal»

2017               toimetaja «Estraadisangarid»