Kes ja miks peaks Gogolit üle lugema?

Kaader filmist «Matilda». Pildil Michalina Olszanska Foto: /AP

Kuulus baleriin ja Venemaa troonipärija armuke Matilda Kšessinskaja kirjutas mälestustes tulevase Nikolai II kohta nii: «Mulle oli selge, et troonipärijal ei olnud seda midagi, mida on valitsemiseks vaja.» Nii ei olnud ka filmis «Matilda», mis juba ammu enne kinolinale jõudmist oli muutunud vaba kunstniku ja sõgeduse, vaimupimeduse ja klerikaalse fanatismi võitluse sümboliks, seda midagi, mis oleks lubanud vaatajal tõeliselt tähistada elava kunsti võitu kõdunenud keeldude maailma üle.

Troonipärija palus ühes kirjas Kšessinskajale tollel üle lugeda Nikolai Gogoli «Tarass Bulba», nähes endale ette samasuguse saatuse nagu Andreil, kes armub poolatarist kaunitari ja kelle viimaks sellesama hukutava kire pärast (mis tõi kaasa kodumaa reetmise) tapab tema enda isa. Ma ei tea, kas poolatarist kaunitar Kšessinskaja Gogoli jutustuse uuesti läbi luges, aga kui, ütleme, Aleksei Utšitel oleks üle lugenud ühe Gogoli teise teose, «Revidendi», siis võiks ta ehk isegi mõningase irooniaga vaadata nii oma filmi kui ka enda osa vaenajate traagilise ohvrina, kes võidu korral oleksid võinud päästa tema maine režissöörina.

Hetk Aleksei Utšiteli filmist «Matilda». Foto: Kaader filmist