Kas hübriidteater või hedonistlik mängusimulaator?

Hetk Cabaret Rhizome'i uuslavastusest «Puugi protsess», kus erinevad laudkonnad moodustavad kokku kaks võistkonda, igal laual on suur ekraan ning kontrollpult, igal osalejal oma metallkettake, millega laual oleval puutetundlikul pinnal saab oma puuki juhtida. Foto: Cabaret Rhizome

Fundamentaalse osa Cabaret Rhizome'i (CR) DNAst moodustab eksperimenteerimine ning seda kinnitab ka uuslavastus «Puugi protsess». Suur tahtmine oleks sellist unikaalset nähtust nimetada hübriidteatriks, kus teatriga liitub film ja liitreaalsus, ning praegusel juhul ka grupis mängitav digitaalne telekamäng, mis paneb proovile nii osavuse, loogilise mõtlemise kui grupi organiseerumisvõime.

Rääkimata meie kultuuriruumis omaette kaalu omavast alkoholist – etenduse jooksul saab ka baarist jooke osta. Kaasatus, meelelahutus ja hedonism on esimesed märksõnad, mis uut tüüpi teatrivormiga seostuvad. Elamus sõltub selliste lavastuste puhul paljuski sellest, milliste inimestega ühele etendusele sattuda, sest võõrastega suhtlemisest ja kaasamängimisest mööda ei pääse.

Publik jagatakse laiali suurde saali, mis koosneb paljudest elutoa moodi väiksematest nurgakestest, kus igaühes kuuekohaline laud. Laudkonnad moodustavad kokku kaks võistkonda, igal laual on suur ekraan ja kontrollpult, igal võistlejal aga oma metallkettake, millega ta laual oleval puutetundlikul pinnal oma puuki juhtida. Just nimelt, igast külastajast saab seega mängu alguses üks – ja ainulaade – puuk. Nagu ütleb ka iidne (vist fenomenoloogiast inspireeritud) puugitarkus: «iga puuk on unikaalne».