Märten Ross: ma ei saanud Männikule pugeda

Märten Ross usub, et ametikoha vahetus tuleb inimesele ainult kasuks. 26. aprillil oli Eesti Panga nõukogus salajane hääletus, kus kummagi asepresidendi ametiaega ei pikendatud. Foto: Toomas Huik

Eesti Panga nõukogu esimees Jaan Männik seab kahtluse alla keskpanga usaldusväärsuse, kui sekkub küsimustesse, mis pole tema pädevuses, leiab viimaseid nädalaid panga asepresidendi kohuseid täitev Märten Ross. Rossi intervjueeris Andrus Karnau.

Millal teile tehti ettepanek kandideerida uueks ametiajaks keskpanga asepresidendiks?

Sellest oli põgusalt juttu eelmisel sügisel, mõtteid oli erinevaid, konkreetne ettepanek tehti veebruaris.

Kas ettepaneku tegi Eesti Panga president?

Jah.

Millal mõistsite, et hääled ei tule nõukogus kokku?

Hääletustulemus oli üllatav. Mul ei olnud enne hääletust arusaama, et ma ei peaks jätkama.

Kui pikka aega on püsinud erimeelsused Eesti Panga nõukogu ja juhatuse vahel?

Vähemalt taustal on vaidlus Eesti Panga strateegia põhiküsimuste üle Jaan Männikuga käinud kogu selle aja, mil ta on olnud nõukogu esimees. Mul ei ole väga tihti olnud vaja seda teadvustada, aga see vastuolu on olemas. Me pole saanud mõnes strateegiaküsimuses ühele lainele ja see on elu keeruliseks teinud. Vastuolu strateegia üle ei oleks üldse parema meelega avalikustada tahtnud, aga see tuli avalikuks.

Mille poolest erineb juhatuse ja nõukogu arusaam keskpanga strateegiast?

Ma pean ütlema, et alles aprillis täpsustasime Eesti Panga strateegilist arengukava ja sellisena leidis see panga nõukogu toetuse. Selles mõttes nõukoguga meil strateegia osas vastuolu ei ole. Vastuolu, mis paistab nüüd välja ka viimase aja avalikest sõnavõttudest, puudutab väga selgelt küsimust, kas oma rõhuasetustes peab keskpank tähtsustama majanduskasvu. Teist poolt polegi nõukogu esimees Jaan Männik nii väga tähtsustanud.

Teine pool on hinnastabiilsus?

See on üsna silmatorkav, et Männiku viimase aja intervjuudes pole kordagi mainitud stabiilsust, ei finants- ega rahastabiilsust ega mitut muud Eesti Panga seaduslikku ülesannet.

Aga see pole ju üllatav, sest juba esimeses intervjuus pärast nõukogu esimeheks nimetamist toonitas Männik, et peab oma kõige tähtsamaks ülesandeks rahva jõukuse kasvatamist.

Rahastabiilsus ja rahva jõukuse kasv ei ole pikas perspektiivis vastuolus, aga rahapoliitika teostamise suunisena on kasvu toonitamine hinnastabiilsuse ees keskpanganduse pärispatt. Pärispatt selles mõttes, et see vastuolu ongi põhjuseks, miks keskpank on loodud.

On olukordi, kus poliitilistel survegruppidel või äriringkondadel oleks huvi hoida raha hinda odavamana kui vajalik selleks, et keskpikas perspektiivis rahastabiilsus säiliks. See ongi vastuolu ja huvide konflikt. Riigi rahapoliitika teostamiseks on tekitatud oma seadus ja sõltumatu institutsioon, millele on antud väga selged ülesanded ja juhised, et ta ei saaks võtta endale pähe tegutseda riigi majanduse pikaajaliste huvide vastu ega lühiajalise kasvu toetamise kaudu nõrgendada raha stabiilsust.

Kui pikas perspektiivis vastuolu ei ole, siis miks see on oluline? Näiteks ressursi jaotus pangas. Minu loogika ütleb, et esmalt peame tagama nende ülesannete täitmise, mis toetavad rahastabiilsust. Sealhulgas pangapresidendi osalemine Euroopa Keskpanga nõukogu töös. Kui meil on rahastabiilsuse tagamiseks vaja teha mingeid muid ülesandeid, näiteks anda valitsusele nõu, kuidas toetada seda eelarvepoliitikaga, siis tuleb seda teha. Muud ülesanded, olgugi huvitavatel teemadel, ei saa olla prioriteet.

Kui toonitame keskpangas, et meie ülesanne on aidata kaasa kasvule, aga külla tuleb reitinguagentuuri esindaja uurima riigi majanduse seisu, siis millise mandaadiga peaks Eesti Panga töötaja sellele intervjuule minema? Kas igal juhul rääkima pilti ilusaks, et riik saaks võimalikult hea reitingu, mis võib-olla tähendab ka seda, et lühiajaliselt kasv kiireneb?

Või peab keskpank sellist intervjuud andes rõhutama tasakaalustatud pilti ja näitama ka stabiilsust ohustavaid näitajaid. Viimasel juhul võib halvem reiting tähendada riigile esialgu madalamat kasvu, kuid õige info andmine annab pikaajaliselt parema tulemuse. Küsimus ei ole abstraktne, vaid küllaltki praktiline.

Miks arvate, et kõige parem oleks olnud, kui vastuolu Eesti Panga nõukogu ja tegevjuhtkonna vahel poleks kunagi avalikuks saanud?

Kui on näha, et keskpangale avaldatakse survet, et see eelistaks kasvu hinnastabiilsusele, siis see mõjub meie reputatsioonile hävitavalt.

Nii et küsimus on Eesti Panga usaldusväärsuses?

Nii kaua kui see jääb surveavalduseks, kuni rahapoliitika elluviijad ei võta seda täitmiseks, on see reputatsiooni küsimus. Keskpank ei tohigi seda seaduse järgi teha. See on aga tõsine probleem, kui mul kodaniku ja valijana tekib kahtlus, et pangasisesed mõjutusvahendid on sellised, mis suunavad pangapresidenti tegema otsuseid mingitel muudel ajenditel kui panga seaduslikud eesmärgid.

Kuidas oleks meid vaadatud eurokõlbulikkuse hindamise juures, kui oleks tekkinud kahtlus, keskpanga põhiülesanne pole hinnastabiilsuse tagamine.

Kui majanduse areng on stabiilne, siis peaks ka rahva elujärg paranema.

Sellega ma olen päri. Selles mõttes vastuolu ei ole. Kui keskpank ütleb, et meie asi pole lühiajaliselt kasvu kiirendada, siis see ei tähenda, et rahapoliitiline raamistik on kasvu vaenlane. Vastupidi, hinnastabiilsuse tagamine on parim näide sellest, kuidas rahapoliitika aitab pikaajalisele kasvule kaasa.

Jaan Männik on oma intervjuudes väitnud, et panga tegevjuhtkond ei suhtle temaga, ei kuula teda. Kas see on nii?

Tema sõnastus oli, et mina tahtsin seda küsimust arutada, aga mingit vastukaja ei olnud. Sellisel kujul on see väide vale. See pole tõsi. Aga on küsimusi, kus me ei saa oma naha päästmiseks või oma naha kaitsmiseks pugeda. Keskpanga strateegia küsimus põhiülesannete osas on üks selline, kus minu arvates on nõukogu esimees püüdnud võtta vastutust küsimuses, kus vastutust ei ole vaja võtta.

Kui on vaja sõnastada keskpanga strateegiat, siis keegi ei küsi seda nõukogu esimehelt. Keskpanga strateegia küsimuses on hr Karnaul, hr Männikul ja hr Rossil täpselt sama palju öelda, sest nad mõjutavad valijatena seadusandjat seadusi muutma. Kui seadus on meie ühishuvi keskpanga põhiülesandena juba väljendanud, peaksime valijatena närviliseks muutuma, kui keegi tahab seda raami väljastpoolt väänama hakata.

Aga milleks sellisel juhul keskpangale nõukogule?

Kui näiteks nõukogu seisukoht oleks, et Eesti Panga strateegia ei toeta presidendi osalemist Frankfurdis Euroopa Keskpanga nõukogu töös, siis saaksime õigustatult nahutada. Nõukogu on esimene koht, kus öelda, et keskpank ei täida oma seaduslikke ülesandeid.

Aga niisuguseid etteheiteid ma ei ole kuulnud.

Ka mina mitte. Ma lisaks veel, et viimastel päevadel kõlanud arvamusavalduste seas on ka neid, mis heidavad ette meie põhiülesannete täitmise nõrkust, aga nõukogu esimehe intervjuudes tehtud etteheidetes pole sõnagi selle kohta, et me ei ole oma põhiülesannetega hakkama saanud.

Te viitate sellele, et Eesti Pank ei tulnud toime viimase laenubuumi ohjeldamisega?

Jah.

Mis läks valesti?

Laenubuum on üks osa majandustsüklist. Meie strateegilised otsused pidasid lõpuks kriisi tuleproovile vastu. Muu hulgas ka see, et me ei kaalunud revalveerimist 2007. aastal.

Kas see on üks neist küsimustest, mille kohta ütlesite: te ei tahaks, et need kunagi avalikuks saavad?

Praegu on see juba monetaarajalugu, oleme euroalas ning selliseid asju saab vabamalt arutada. Omal ajal aga oli aga selge, et niisama sellega avalikkuses lõõpida ei saanud.

Aga kus me laiemalt mööda panime? Hindasime majanduse ülekuumenemise ulatust väiksemaks ja alahindamise globaalse finantsmulli suurust. 2007. aastal me ei teadnud, et Lehman Brothers kukub kokku, kui oleks teadnud, pidanuksime olema veelgi karmimad. Näiteks ilmselt veel rohkem tõstma pankade kapitali kaasamise näitajaid või kohustuslikku likviidsusreservi või kapitali liikumise piiranguid. Meie kaitseks ütleks, et meie strateegia alustugi, mis toonitas valuutakomitee püsimise vajalikkust ja finantsintegratsiooni üldist kasu, pidas paika.

Ärigrupid ja poliitilised mõjurühmad on huvitatud raha hinnast. Kui tugevat survet tunnete huvigruppide poolt, et saada keskpanka oma inimene ametisse?

Huvi väljendumine ei ole praegu väga selge, aga meile heidetakse ette, et me Vene kriisi ajal karmistasime pangaregulatsioone. See on tüüpiline hetk, kus hiljem on näha, et kellegi ärihuvid on saanud pitsitada ja avaldatakse survet Eesti Pangale.

Ühes kunagises intervjuus on Jaan Männik mõista andnud, et Frankfurdis Eesti Panka ei kuulata. Eesti on kõige väiksem ja vaesem euroala liige, kas meid kuulatakse Euroopa Keskpangas?

Ma olen käinud nelja viimase kuu jooksul, üks kord välja arvatud, kõigil Euroopa Keskpanga nõukogu istungitel Lipstokiga kaasas. Arvestades meie reaalseid võimeid ja ettevalmistust, võin öelda, et häbisse me pole jäänud. Lipstok on olnud täieõiguslik nõukogu liige ja käitunud, nagu nõukogu liige peab käituma.

Kas Eesti Pank on liiga kallis organisatsioon?

Nii keskpanga kui ka avaliku sektori jaoks on keskne küsimus, kui palju on mõistlik panustada avaliku teenuse pakkumiseks. Hinnang, kui palju on õige või vale, on tõestamatu. Väide, et me pole kokkuhoiumeetodeid või õige kulutaseme hindamismeetodeid nõukoguga arutanud, on vale. Ma pakkusime meetodeid. Efektiivsuse täiendamine on aga lõputu tegevus. See ei pea paika, et me pole sellega tegelenud.

Kas olete kibestunud?

Võib-olla iseenda üle, et kevadel üht osa endast ei kuulanud. Ma ei saa öelda, et mind maha hääletati, vaid ma ei saanud piisavalt poolthääli. Muutuste tegemine, ka persoonides, on organisatsiooni juhtimise loomulik osa. Teatud olukordades ja hästi läbiviiduna võib see tulla kasuks nii organisatsioonile kui ka inimesele endale.

Kas teis peitub Eesti Panga presidendiks saamise ambitsioon?

Ma ei taha selle üle spekuleerida.

Spekuleeritakse, et teid esitatakse uuesti asepresidendiks.

Ma olen kuulnud, aga minu teada ei esitata.
-----------------------------------------------

Olukorrast Eesti Pangas