/nginx/o/2011/05/03/571313t1h53dd.jpg)
Umbes 30 aastat tagasi ennustas maailma esimese graafilise kasutajaliidese looja Alan Kay puutetundlike ekraanidega tahvelarvutite sündi 21. sajandil. Kümme aastat tagasi ütles Balti filmi- ja meediakooli õppejõud Indrek Ibrus, et tulevikus saab meie peamine maailmaga suhtlemise vahend olema mobiiltelefon.
Toona oli mobiiltelefonil tikutopsist pisem mustvalge ruuduke, mis suutis vaid tähti ja numbreid kuvada.
«Meie ellu ilmub järjest rohkem kõikvõimalikke ekraane ning need muutuvad järjest taskukohasemaks,» ütles Ibrus nüüd, möödunud reedel «Aktuaalse kaamera» 55. sünnipäeva meediaseminaril.
Lõimumine meedias
Seepärast ei kehti enam varasem meediamudel, kus sisu oli seotud konkreetse väljundiga – teleri, raadio või ajalehepaberiga –, vaid tungib arvuti, mobiiltelefoni ja tahvelarvuti ekraanile. Ibruse sõnul on selles suhtes edukas meelelahutusmaailm, mis kasutab aktiivselt nn ristmeedia võimalusi. Sari jookseb peamiselt teleris, kuid selle juurde luuakse kõrvaltooteid, mis täiendavad keskset liini.
Nii näiteks valmistab tootja sarja fännide mobiiltelefonide tarvis eraldi episoodid, kus hargnevad lisanarratiivid, mis laiendavad põhiloo tegevust, või videomängud, kus meediatarbija saab sündmusi interaktiivselt läbi elada.
Selle suundumuse pioneerideks olid kultusliku filmitriloogia «Matrix» loojad vennad Larry ja Andy Wachowski. Väidetavalt avas kasutajale triloogia tõelise sisu alles videomängu «Enter the Matrix» mängimine ja multifilmiseriaali «Animatrix» vaatamine.
Loomulikult loovad meediakompaniid sellele oma ärimudelid, mis suurendavad nende kasumit. Tüüpiline näide on ABC telesari «Teadmata kadunud», mille peavoolusisu täiendati fiktiivsete blogide, mobiiliosade, videomängude ja isegi raamatutega.
Eestis sammub sama teed sari «Kelgukoerad» veebilehega, kus pakutakse tegelaskujude blogisid, müüakse särke ja on loodud isegi paberist-papist lauamäng. Eesti ristmeediakasutuse näidetena tõi Ibrus esile ka jooniskoer Lotte maailma ning Filmitalgud, kus linateosesse otsitakse näitlejaid Kanal 2 tõsielusaate «Kinotehas» kaudu.
Põhimõtteliselt pole meediafirmal, kes ekraanide paljunemise tingimustes oma tavapärasesse kanalisse kinni jääb, Ibruse sõnul enam eriti edušansse. Kasvava põlvkonna internetikasutuse aeg ületab uuringute järgi televisioonile kuluva aja. Edu garanteerimiseks tuleb olla nähtav noorte kasutatavail interaktiivseil platvormidel.
Samas muutub ka televisioon ise, näiteks võimaldavad moodsamad telerid lõimida telesisu internetikeskkondadega ning kaabeltelefirmad loovad juurde uusi interaktiivseid sisuteenuseid. AK seminaril rõhutas Raul Rebane, et «Aktuaalse kaamera» ekraaninägudest saavad infosfääri arvamusliidrid.
Samas leidis Ibrus, et iga meediaettevõte, ka avalik-õiguslik, peab järjest rohkem tähelepanu pöörama osalusmeediale, st oma sihtgrupi kaasamisele sisuloomesse, ning sotsiaalvõrgustikele. Ta märkis: «Eesti rahvusringhäälingu eesmärk peaks olema integreerida endaga osalusmeedia platvorm, anda inimestele võimalus asju arutada ja seejärel on toimetaja roll sealt terad välja noppida.»
Erafirma kontrolli all
Oma «brändi pikendamiseks» ja laiema kandepinna saavutamiseks kasutavad meediaväljaanded sotsiaalmeediavõrgustikke. Näiteks Postimehel on Facebookis (FB) üle 50 000 järgija. Postimees Online’i juhi Aivar Reinapi sõnul on portaal FBs loonud kvaliteetkommentaariumi, kus inimesed julgevad uudiseid kommenteerida oma nime all. Samas kuuluvad need võrgustikud valdavalt erafirmadele, kes võivad seal oma suva järgi reegleid teha. Google tsenseerib otsingutulemusi Hiinas ja teisteski riikides, Youtube seab reegleid materjali sisu kohta jne.
Ibruse sõnul on need keskkonnad kellegi loodud ja erafirma kontrolli all. Sotsiaalne suhtlus neis võrgustikes on struktureeritud firma ärimudeliga.
«Olen ise viimasel ajal mõelnud, et kas avalik-õiguslikud meediaorganisatsioonid ei peaks võtma kohustust pakkuda kommertsivabu suhtlusvõimalusi,» rääkis ta. «Riik ja ühiskond peaksid ehk otsima võimalusi luua sotsiaalvõrgustik, mis oleks vaba äriühingute võimust. Selle teemaga tegeleb näiteks Brüsselis Vrije Universiteit. Samas, siin kehtib printsiip: suured võidavad. Kui FB-l on üle 500 miljoni kasutaja, siis on väikesel riigil sellega raske konkureerida.»
/nginx/o/2018/05/03/7822219t1h7dfe.jpg)