Tudengid hoiavad vormeliehituse traditsiooni au sees

Kuigi Eestis tehti vormelite ehitamisega algust juba 1958. aastal, on see tänapäeval ennekõike tulevaste inseneride pärusmaa. Aga nagu ammustel aegadel, nii on ka tänaste tegijate töö medalitega tunnustatud ja käsitöövormeliga näost näkku kohtumine paneb ahhetama.

Ent enne ahhetamist tuleb kuidagi vormelisse saada. See tegevus meenutab magamiskotti pugemist, ent vähesed magamiskotid on nelikveoga ja komposiitmaterjalist. Ning enne nende sihtotstarbelist kasutamist nõutakse turvavööde vedamist läbi kohtade, millest valju häälega rääkimist peetakse ebasündsaks. Pärast liiga paljusid turvavöösid ja kiirkinnitusega rooli kohale sättimist võib juba rahulikult tänapäevasele autole harjumuspäraselt «Start»-nuppu vajutada. Aga kuna see on ikkagi käsitöövormel, siis on selliseid nuppe kaks ja nende nimi pole kindlasti «Start».

Kõnealuse vormeli nelja elektrimootori võimsus on maksimaalselt 140 kW, ent võistluse reeglite tõttu piiratakse see 80 kW-ni. Selleks et esimest korda vormelirooli sattunu ei kipuks tutvuma puu- ja põõsateaduse viimaste saavutustega, keeratakse võimsust veelgi vähemaks, 50 kW peale. Õnneks ei mõjuta 30 kW kadumine märkimisväärselt 2,5 sekundiga sajani tõukavat kiirendust, vaid ainult tippkiirust. Mis omakorda tähendab, et asi on rehvide pidamises (et mitte öelda pidamatuses).

Kuna vormel peab sirgete kõrval olema kiire ka kurvides, mängivad insenerid pidevalt retseptiga, mille koostisosad on Öhlinsi komponente kasutav ja ise projekteeritud vedrustus, väikese aparaadi kohta liiga suurena tunduvad tiivad ja nende nurkade muutmine ning pidev veojõu jagamine (torque vectoring) rattale või ratastele, millel on parasjagu rohkem pidamist. Selle kõige tulemusena tekib juba kiirusel 55 km/h 46 kg surujõudu ja sabaliputamise asemel kogeb juht 2,5 G suurust külgkiirendust. Tõsi, maksimaalse külgkiirenduse sai selle autoga kätte ainult tudengivormeli tiimis võidusõitja ülesandeid täitev Jaagup Laaser.

Mis puudutab aeglustamist, siis kombineeritakse ketaspidureid mootoritega, mis suudavad töötada ka generaatorina ehk elektrienergiat taas akudesse saata.

Vormeliga sõitmine meenutab veidi trammiga rööbasteel liikumist – kurvides kere ei kaldu ning slikid ja veojõukontroll aitavad auto just sinna, kuhu juht rattaid suunab. Kui «gaasipedaali» ettenähtust rohkem pruukida, on tagajärg väike külglibisemine, mida ohjeldab tulemuslikult juba mainitud veojõukontroll koostöös terve mõistusega.