:format(webp)/nginx/o/2017/09/01/7053543t1h92cc.jpg)
Postimehe arvamustoimetus esitas oma püsiautoritele kohalike valimiste eelõhtul kolm küsimust.
* Mis iseloomustab seekordset valimiskampaaniat?
* Kuidas muudavad need valimised jõujooni sisepoliitikas ja Eestit ehk teisisõnu, mis on kaalul?
* Kas teil on seoses valimistega ka mingi isiklik soov või ootus ?
/nginx/o/2017/02/17/6350133t1h91e9.jpg)
Jaak Jõerüüt: kraadiklaas riigikogu valimisteks
Seda valimiskampaaniat iseloomustab närvilisus. Nagu kahtlustaksid kõik, nii kandidaadid kui valijad, et kusagil varitseb neid kiskjana mingi muudatus, isegi põhimõtteline. Mõned kardavad seda kiskjat ja mõned ihkavad temaga ometi kord kohtuda, aga keegi ei tea, mis tegelikult juhtub ja kellele see lõpuks hea on. «Demokraatia on ohtlik,» mõtlevad endamisi kõige närvilisemad, «tont teab, kuidas seda seekord õnnestub taltsutada!»
Üldine närvilisus haaras kaasa ka presidendi, kes ületas oma ameti lubatavuspiiri, kutsudes riigipea toolilt üles ühte parlamendierakonda valimistel ignoreerima. Iseasi on, kas see üleskutse EKRE-le hoopis kasu ei toonud, bumerangiefekti abil. Korduv on aga see, et helded lubajad pakuvad välja ka riigi tasandi ideid ja projekte, mille realiseerimiseks kohalikest volikogudest väheks jääb.
Kõikidel valimistel Eestis on alati kaalul valik ida ja lääne vahel, nii on ja nii jääb. Kohalike valimiste tulemus on ka kraadiklaas järgmisteks parlamendivalimisteks, nendeks, kus riigi ja rahva kurss tegelikult määratakse. Tulemus mõjub nii inimeste teadvusele kui ka alateadvusele ja mõjutab muidugi erakondade edasist käitumist. 2019. aasta kevad on poliitilises mõttes väga lähedal.
Otseselt tähendab ida-lääne valik praegustel valimistel näiteks valimist korruptsiooniga seotud poliitjõudude ja üksikute kandidaatide poolt või vastu.
Mul on ka konkreetseid soove. Esiteks tuleks lõpetada tobe olukord seoses valimisreklaami piirangutega, mis on arhailiselt koomilised e-riigis, kus sotsiaalmeedia on niikuinii pungil igasugust reklaami, nii erakondlikku kui ka isiklikku; ja ma vean kihla, et see pilt püsib kuni valimispäeva viimse minutini. Viienda põlve tallinlasena aga tahan, et pealinna valitsejad lõpuks juba vahetuksid. Vahetus ei garanteeri paradiisi, aga pikk ainuvõim stagneerib võimukandjaid igal juhul. Praegune Tallinn on nutune nähtus võrreldes sellega, mis ta võiks olla pärast veerand sajandit iseotsustamist.
--------------------------------------------------------------------
:format(webp)/nginx/o/2016/11/24/6106071t1h083c.jpg)
Ivan Makarov: silmitsi Vene võimumudeliga
Seekordne valimiskampaania on erakordselt kuri. Konkurendid süüdistavad üksteist võidu natsismis, mis on absurdne, eriti kui ühes «natsipotis» hauduvad konservatiivid, liberaalid, sotsid jne. Erakonnad ja kandidaadid tulid lagedale suurpoliitiliste loosungitega, mis oleksid isegi riigikogu valimistel ülepingutatud. Vahel tundub, et ei valita mitte kohalike omavalitsuste esindajaid, vaid mitme omavahel vaenujalal oleva vürstiriigi ladvikut, kes võitlevad igaüks oma haridussüsteemi, keelekorra ja armee nimel.
Eesti tervet mõistust, sise- ja isegi välispoliitikat on aastaid nõrgestanud vabariigi Reformierakonna põhise valitsuse ja keskerakondliku Tallinna linnavõimu vastasseis, ja kui vahel tundus, et hullemaks enam minna ei saagi, siis nüüd võib optimistlikult öelda, et saab küll. Reformierakond on surutud opositsiooni ja valitsuses mängib esimest viiulit Keskerakond. Kui ta jääb ainuisikuliselt võimutsema ka all-linnas, siis oleme silmitsi Venemaa mudeliga, kus Ühtne Venemaa valitseb kõikjal. Ja koostööleping Putini parteiga, mida ei taheta tühistada, laieneb kogu Eestile. Ega Mihhail Lotman asjata nimetanud Keskerakonda jätkuvaks ohuks Eesti iseseisvusele.
Loomulikult on kõigil registreeritud kandidaatidel seaduslik õigus valimistel osaleda ja ka valituks saada, kuid mul poleks mitte midagi selle vastu, kui peibutuspardid põruksid, kuna see näitaks valijate tarkust ja ausust. Sest kui sa hääletad inimese poolt, olles teadlik, et too niikuinii omavalitsusse tööle ei lähe ja kasutab su häält mingiks erakonna skeemitamiseks, siis sa ei jäta ju targa inimese muljet. Kui sa pooldad oma häälega kandidaati, kes annab lubadusi, mida ise täita ei kavatsegi, siis pooldad sa pettust. Ei tahaks ka, et inimesed eelistaksid kohtus süüdi mõistetud kurjategijaid, kel jääb jultumust ja õigust ülegi. Ja soovides kõige usinamat valimistest osavõttu, paneksin ette jätta e-valimised ükskord juba rahule. Muidu jääme lõhkise küna (tühja valimiskasti) ette.
---------------------------------------------------
:format(webp)/nginx/o/2014/04/24/2983488t1h3c5f.jpg)
Andrus Karnau: depressiivse väikelinna liidrid
Kui kevadel mõtlesin eelseisvatele kohalikele valimistele Haapsalus, tundus seis üsna nukker. Kaheksa aastat võimul olnud, nüüdseks juba endisele reformierakondlasele Urmas Suklesele ei paistnud olevat konkurenti. Sukles karismaatilise persoonina oskab tähelepanu võita, aga tema tegevuses häirib mind tema keskendumine ainult turismiärile, samuti see, et ta ei mõista oma rolli kogu maakonna arengu eest vastutajana.
Lõppev valimiskampaania näitas, et eksisin, sest kõik konkureerivad linnapeakandidaadid saaksid oma ülesandega kenasti hakkama. Uute juhtide esilekerkimine on mulle nende valimiste suurim üllatus.
Maailmavaade ja parteiprogramm on üks osa poliitilisest liidrist. Ennekõike on tähtis inimese isiksus, liidriomadused sealhulgas. Väikeste valdade ja linnade probleem on pahatihti just heade juhiomadustega liidrite puudumine. Või kui mõni ka on, siis on ta juba nii pikka aeg ametis olnud, et keegi enam ei mäletagi, millal ja kuidas ta oma kohale sai.
Valdade ja linnade liitumise järel jääb juhikohti kolm korda vähemaks. Konkurents tugevneb, pole enam sellist vallavanema või linnapea kohta, mis kingitusena niikuinii sülle kukub. Väikesaared on ehk veel erand, näiteks Vormsi, kus nendel valimistel on ainult üks valimisnimekiri ja konkurentsi volikogu kohtade pärast polegi.
Vahetult enne valimispäeva ei taha hakata ennustama, kes Haapsalus valimised võidab, aga üks on kindel: sobivaid inimesi on rohkem kui üks. Kui mõtlen näiteks Tallinna linnapea kandidaatide peale, siis meel enam nii rõõmus pole. Kõige värvikam isiksus paistab olevat Martin Helme EKREst, noor ja haritud. Ta oleks suurepärane linnapea, kui ta ei koguks oma hääli vihkamist ja vaenu külvava retoorikaga. Teisalt on Haapsalu kõige pagulastevaenulikum omavalitsus Eestis ja neil valimistel pole kuulda olnud, et võimule pürgijad seda suhtumist muuta tahaks. Depressiivne väikelinn, kus võimule pürgijad lubavad, et kõik jääb nii, nagu on olnud juba iidsest ajast.
--------------------------------------------------------
:format(webp)/nginx/o/2017/04/26/6592827t1h2dc3.jpg)
Andrei Kuzitškin: Savisaar teeb uue erakonna?
Suur vene kirjanik Lev Tolstoi on kirjutanud, et kõik õnnelikud pered on üksteisega sarnased, iga õnnetu pere on aga õnnetu omamoodi. Iga valimiskampaania meenutab perekonda, mis seisab lahutuse äärel. Ka nüüd vahetult enne kohalikke valimisi Eestis toimus siinsete poliitiliste erakondade perekonnas tüli või lausa väike sõda. Peamiseks vapustuseks kujunes Keskerakonnale see, et erakonna asutaja Edgar Savisaar läheb valimistele oma nimekirjaga.
Peamine intriig Tallinnas on tegelikult juba vana küsimus: kas keskerakondlased säilitavad pealinnas võimumonopoli? Seetõttu on parteide programmide ja kandidaatide vaheline konkurents jäänud tagaplaanile, esiplaanil on aga võitlus «keskerakondliku Tallinna» ja kõigi teiste valimistel osalejate vahel. See on kurb, kuna väga oleks tahtnud kuulda, mille poolest erineb IRLi programm sotsiaaldemokraatide omast. Need valimised jäid meelde ka skolastika poolest, millesse langesid paljud venekeelsed vaatlejad ja kommentaatorid. Nende kommentaatorite mõte on lühidalt öelduna järgmine: kui Reformierakond on pikalt võimul, siis on see halb, kui Keskerakond on pikalt võimul, siis on see hea. Topeltstandardid on saanud normiks, millel põhineb kogu Eesti venekeelse meedia infopoliitika ning kohalike valimiste kajastus.
Leian, et lähemas perspektiivis ei vii kohalikud valimised radikaalsete muutusteni Eesti sisepoliitikas. Väljaspool Tallinna võidavad valimisliidud ja Tallinnas Keskerakond. Nende monoliitset toetust venekeelse elektoraadi hulgas pole keegi suutnud kõigutada. Kuigi pole välistatud, et Tallinna linnavolikogus läheb keskerakondlastel võimule jäämiseks tarvis koalitsioonipartnerit. Liitlased on neil sotside näol olemas. Pikemas perspektiivis võivad kohalikud valimised viia valitsuse vahetumiseni ja miks mitte ka riigikogu erakorraliste valimisteni. See oleks seotud sellega, et Keskerakond on Tallinna rahanduslikult ja moraalselt laostanud. Otsingud ressursside täiendamiseks tulemusi ei kanna: ärimehed on Eestis võimuliidule selja keeranud, Keskerakonna projekte keegi enam rahastada ei kavatse. Savisaare-Sõõrumaa nimekirjast võib pärast kohalikke valimisi välja kasvada uus poliitiline erakond, mis Keskerakonnale tähendab uut verelaskmist, sest osa inimesi läheb üle Savisaare juurde. IRL, millest on kohalike valimiste ajal saanud Keskerakonna agressiooni objekt, võib pärast valimisi valitsusest lahkuda. Kui IRL valimistel kaotab, siis on süüdi Keskerakond, koostöö Eesti vanima poliitilise erakonna hukutajaga. Kui nad võidavad, siis saavad sellest enesekindlust, et mängida iseseisvat poliitilist mängu.
Kahjuks pole kampaania kaasa aidanud eesti ja vene kogukonna lähenemisele: neid eraldavad nähtamatud seinad on veelgi kõrgemad. Kõik erakonnad kasutasid aktiivselt «vene kaarti» ning manipuleerisid vene elektoraadiga. Vaid Reformierakond ütles ausalt: kes tahab, on meiega, kes ei taha, võib olla teistega. Ma väga loodan, et noor põlvkond, kellele need valimised on esimesed, suudavad tuua tulevikus Eesti poliitikasse muutusi. Me peame lõpuks mõistma lihtsat asja: meie, eestlased ja venelased ning kõik teised Eesti elanikud, peame liikuma ühes suunas – edasi Euroopasse!
----------------------------------------------------------
:format(webp)/nginx/o/2016/09/21/5867217t1h7774.jpg)
Maarja Vaino: broilereid ja parte ei taha
Suurim muutus on see, et valida saab alates 16. eluaastast. Kas ja kui palju see reaalselt valimistulemusi muudab, on ju raske öelda. Aga mure, et parteipropagandat ei suudeta koolidest eemale hoida, sai siiski kinnitust. Omaette küsimus on, kas parteilise kuuluvusega õpetajad suudavad jääda neutraalseks ning valimiste eel hoiduda õpilasi mõjutamast.
President ju näiteks ei suutnud. Kahju oli vaadata ka sarja «Noored röstivad linnapäid», kus valimiskriteeriumiks sai justkui see, kas tulevane võimalik linnapea suudab vahukomme täis suuga suhelda, kaja kõrvus rääkida või vastu pidada terava pipra söömisele. Nagu poisid ise ütlesid, «pulli sai». Mida ütleb see valimisküpsuse kohta, ei taha mõeldagi. On siiski lootus, et klišeepoisid ei esinda kogu noorsugu ja on ka küpsemaid valimisõigusega noori.
Mulle tundub, et kõige suuremal määral on kaalul väikeste paikade huvide esindatus. Nende kohtade, mis haldusreformi käigus kaotasid/kaotavad oma vallavalitsuse. Milline on nende võime kaasa lüüa uue suurema vallavalitsuse/volikogu töös. Kui neist paigust (piisavat) esindatust ei tule, siis toimub ilmselt kiire ja nukker võõrandumine, kauge küla huvide eest ei seisa keegi ning sinna jäänud inimesed tunnevad end veelgi rohkem riigist ja valitsemisest eraldatuna. Elamas mingit oma elu, millega keegi justkui ei arvesta. Nii et loodan väga, et seda ei juhtu.
Ent selline naiivne lootus mul ikka on, et valituks osutuvad inimesed, kes tunnevad päriselt kohalikku elu ja olusid, armastavad seda kanti, kus nad kandideerivad, ja kavatsevad tõesti oma teadmised ja oskused seal üldise hüve nimel rakendada. Et võimule ei saaks broilerid ja pardid, vaid esindajatel oleksid vajalikud teadmised ja empaatiavõime ning soov neid parimal moel rakendada.
----------------------------------------------
:format(webp)/nginx/o/2015/10/01/4545465t1hb82a.jpg)
Ene Pajula: mammit solvab, kui teda juhmakaks peetakse
Mammi valiks oma linnakese etteotsa hea meelega need tegelased, kes oleksid lihtsalt asjalikud, näitaksid, et nad suudavad tema tänava kõnniteed korda teha ja kalmistuni sõitva bussi sagedamini käima panna, mitte need, kelle ambitsioonide hulka kuulub NATOst välja astumine. Aga erakonnad räägivad pigem viimasest.
Mammi ei mäleta, et varem oleksid nii paljud erakonnad oma konkurente nii põhjalikult halvustanud. Näib, et nad on sellele kulutanud hoopis rohkem raha ja energiat kui omaenda kavatsuste tutvustamisele. Mis kasu mammil kui valijal sellest olema peaks? Maailm on kui pasameri, mina ainus lilleke seal keskel? Eriti solvab mammit see, et teda kui valijat peetakse juhmakaks, kes ise mitte millestki aru ei saa ja kellele tuleb laiendamata lihtlausetega selgeks teha, kes on pahad ja kus nad asuvad. Materdamine on olnud nii innukas, et selle käigus kaotas mammi ka head ära. Märulifilmides see asi nii käibki, et head löövad pahade hambad kurku, aga kas see siis ongi meie valimiskampaania tase?
Kas on lootust, et midagi muutub paremaks? See mammile meeldiks. Kas on oht, et midagi muutub oluliselt halvemaks? Mammil pole aimugi. Kas on oht, et nende valimiste tulemusel valitsus kukub? Mammi meelest juhtub see pigem kooseluseaduse pärast. Mammi lihtsalt ei suuda uskuda, et oleme muutunud nii kaalutlevalt vihaseks ja kurjaks. Kui nüüd mammilt küsitakse, mis on kaalul, siis jah, kas nüüd kohe, aga pisut pikema aja jooksul, on tõsine oht, et valitsema pääsevadki kurjad. Mammi ei ole ikka veel kaotanud lootust, et liidrite hulka satub ka mõni riigimeheliku mõtlemisega mees või naine, kes ei lähtu oma tegevuses ainult teiste ülemängimise tuhinast ja poliitilisest lühinägelikkusest. Aga töö on teadagi tellija materjalist, nii et kuni see mäng valijale meeldib, seni ei muutu midagi.
----------------------------------------------------
:format(webp)/nginx/o/2016/02/22/5072545t1h7e51.jpg)
Kaire Uusen: võõrad kohalikud valimised
2017. aasta kohalike valimisi vaadates pole kahtlust, mis on selle aasta unistuste amet. Nii ehedat valimisvõitlust võib näha harva ja kunagi varem pole jagatud nii palju asjasse mittepuutuvaid valimislubadusi. See näitab, et kohalik võim on muutunud magusaks igal pool, mitte ainult Tallinnas. Võimunõudlejate ringi on tulnud need, kes mõni aeg tagasi ei pidanud kohalikus poliitikas osalemist vajalikuks. Valimisvõitluse aktiivsuse taga võib näha ka haldusreformi mõrusid vilju, mis suruvad osa senistest otsustajatest eemale (kõigile lihtsalt ei jagu kohti!) ja seda tugevamalt tuleb kohtade eest võidelda.
Ideaalis ei peaks kohalikul tasandil erakondlik poliitika domineerima, sest riigi tasandi poliitilisi otsuseid seal teha ei saa. Kohalik võim tähendab musta ja märkamatut tööd, vaidlusi argiasjade pärast, sekeldusi teede, ühistranspordiga jms ning oskust leida raha, kui seda pole. Selles töös on vähe sära ja tulu, aga palju rabamist. Kuna neil valimistel on palju valelubadusi, palju valemängijaid, võib arvata, et tegelikult pole need ainult kohalikud valimised, vaid juba käis avapauk järgmisteks riigikogu valimisteks.
Märkimisväärne on ka kandideerijate väga lai spekter. Kõik kandideerivad. Isegi need, kes argisõnavõttudes poliitikasse ega riigimeeste aususesse ei usu. Lähiaastail selgub, kas põhjus on see, et võimu viljad paistavad paremini välja ja ebastabiilne maailm sunnib oma isiklikku tulevikku kindlustama, või on sobiv aeg muuta Eesti poliitilist areeni, kus mitmed senised tegijad on oma jõu kaotanud.
Kui muidu on Eesti inimesi tuimaks peetud, siis need valimised kinnitavad küll, et eestlaste energial pole piire. Hea on see, et valik on seekord väga mitmetahuline, on väga palju häid ja ka halbu kandidaate-valikuid, samal ajal pole paljud poliitilised jõud enam need, mis nad olid seni. Ükskõik mis ka ei tule, aga Eesti hakkab jõudma uude arenguetappi ja see on hea. Ehk nagu Toots ütles Liblele oma elumuutuse, pulmade eel: need tulevad võõrad jõulud!
--------------------------------------------------------------------------------
:format(webp)/nginx/o/2017/10/02/7164457t1h62b7.jpg)
Erkki Bahovski: mõni hääl maksab vähem
Suhteliselt vähe on juttu kommunaalküsimustest. Võibolla on need esile tõusnud alles valimisdebattides, aga enne olid põhilised küsimused, mis ei kuulu kuidagi KOVi pädevusse: pagulased, mošee, tunnel, hallid passid. Valimisi iseloomustab ka see, et need toimuvad uue halduskorralduse järgi ehk tegelikult osa endisi valdu kaotab hääli, st mõne valla valija hääl maksab vähem kui varem. Esimest korda saavad valida ka 16- ja 17-aastased, kuid neid on üldisest valijaskonnast vaid umbes kaks protsenti, seega ei ole tegemist valijate rühmaga, mis palju kellelegi korda läheb.
Suure tõenäosusega on tegemist testiga riigikogu valimistele 2019. Küsimus on, kas IRL jätkab eraldiseisva jõuga, s.o kas nad saavad üle Eesti valimiskünnisest rohkem. Tallinnas on põhiküsimus, kas Keskerakond jätkab ainuvõimul või mitte. Kuid võimalikul koalitsioonipartneril ei oleks niikuinii palju mänguruumi, seega suuri muutusi ei tule, võibolla vaid mingisugused kosmeetilised parandused.
Noored ei tohiks olla poliitikas pettunud, minge valima. Jutt ei käi üksnes 16- ja 17-aastastest, vaid ikka noortest üldisemalt.
------------------------------------------------------------
/nginx/o/2014/03/06/2877456t1h9571.jpg)
Ahto Lobjakas: võimuliit pannakse proovile
Valimistulemustel on kindlasti mõju valitsuskoalitsiooni tervisele. Keskerakonna puhul tuleb jälgida linnapeakandidaat Taavi Aasa tulemust: mida suuremalt ta Tallinnas Mihhail Kõlvartile alla jääb, seda suurem on enda jalgealust kindlustada püüdva Jüri Ratase mure.
Kui Aas peaks kaotama ka Savisaarele, muutub ta positsioon linnapeana küsitavaks. Mida väiksem on Aasa autoriteet, seda vähem saab Ratas senisel kombel Tallinna teemat teistele delegeerida. Probleem kohaliku võimuga on Keskerakonna jaoks kahetine. Esiteks on Savisaar pärandanud Ratasele olukorra, kus tal pole Tallinna ja Narva linnavõimude n-ö mustade kastide võtmeid. Kontrolli puudumine kohalike võimukeskuste üle on peaministri Achilleuse kand.
Teiseks sõltub Keskerakonna ja Ratase võim vahetult võimest võtta venelaste hääli. Eilsed loitsud homme enam ei toimi ja pind Karilaiu ja Toomi vahel on reetlikult libe. Koalitsiooni vaatepunktist on oluline ka IRLi tulemus. Paradoksaalselt, mida vähem IRL Tallinnas jm hääli saab, seda vähem on tal kusagile põgeneda. Opositsiooni leeris on valimised duell Reformierakonna ja EKRE vahel – isegi kui mõlemad paistavad üle üksteise peade sihtivat Keskerakonda ja sotse. Paremal on kitsas ja tsentrit katab Ratase valitsus hetkel üsna hästi.
Seekordses valimiskampaanias näib Eesti olevat läbi murdnud teatud künnisest. Kirglik debatt on järsku moes ja kriitika saanud normiks, pühad lehmad langevad vasakul ja paremal. Iseküsimus on, et kõige raskematel teemadel näivad peavooluerakonnad vandunud vaikimisvande. Noorte puhul piirduvad mõtted rulaparkidega – päris noortega pole silmast silma kohtunud ükski suure partei esinumber Tallinnas, Pärnus või Tartus.
Teiseks jääb jutt korruptsioonist suuremates linnades rituaalseks, kriitikute suurim soov näib olevat ise piruka juurde pääseda ja siis vaadata (osundades Mart Helmet). Kolmandaks: fentanüül jääb elevandiks nurgas, mille ees tõstavad kõik oma kollektiivsed käed. Ometi on ainuüksi Tallinnas süstivaid sõltlasi rohkem kui kaitseväes sõdureid ja uimastituru suurus suur tükk kaitse-eelarvest. Ja see on vaid jäämäe tipp.