Lastekaitsjad: kõik eraldamisjuhtumid on tagasipööratavad

Foto on illustratiivne. Foto: Niall Carson/PA Wire/PA Images/Scanpix

​Lastekaitsetöötajatel tuleb tihti selgitada, et nad ennekõike soovivad peresid aidata, mitte lapsi peredest eemaldada. Ette on tulnud isegi juhtumeid, kui järje peale saanud vanemal soovitatakse kohtu poole pöörduda, et hooldusõigus taastada.  

Oma igapäevatöös tuleb lastekaitsega tegelevate inimestel sageli kokku puutuda juhtumitega, mis on seotud vanemate sõltuvuskäitumisega. Kuigi vanematele pakutakse igakülgset abi enda kokku võtmisel, ei ole kõik sellest valmis kinni haarama. Esineb isegi juhtumeid, kus vanem keeldub nõustaja juurde minemast isegi siis, kui lastekaitsetöötaja teda sinna käe kõrval viia püüab. Sellistel juhtudel, kui vanema abiotsimine jääbki vaid tühjadeks lubadusteks, tuleb lastekaitsjal laps pere juurest eraldada.

Need otsused ei sünni kergelt. Selleks, et laps pere juurest püsivalt eemaldada eraldada, tuleb lastekaitsetöötajal kohtule tõestada, et kõiki teisi variante on juba tulemusteta proovitud. Ka neil juhtudel uuritakse esmalt võimalust laps mõne lähisugulase hoole alla paigutada. Sageli on vanavanemad valmis lapsi kasvatama ja nende eest hoolitsema.

Kui lapse paigutamine lähisugulaste juurde mingil põhjusel võimalik ei ole, leitakse talle koht asenduskodus või hooldusperes. Ent isegi sellistel juhtudel ei tähenda see, et lapse kontakt oma perekonnaga katkeks ja otsus oleks lõplik.

«Teate, lapsed ei öelnud mulle ukse peale tere, vaid uurisid värisedes, kas ma nüüd viingi nad lastekodusse ära.»

Asenduskodule ei tasuks mõelda kui karistusele. Keila SOS Lasteküla juhataja Indrek Juss selgitab, et väga paljude inimeste kujutluses on asenduskodu väga range korraga paik, kus puudub igasugune kodusoojus. Tegelikkus on Jussi sõnu vastupidine. Ta meenutab üht asenduskodu last, kes tundis heameelt selle üle, et tal nüüd ühe ema asemel on kaks.

Samuti ei vasta tõele, et asenduskodusse sattunud laps enam oma vanematega kokku ei puutu. Jussi sõnul on asenduskodu põhieesmärgiks lapsele tuttava võrgustiku säilitamine. Seepärast käivad vanemad lastel külas ja vastupidi. Ühtlasi teevad Lasteküla eksperdid tööd nii lapse kui vanematega.

Pered võivad taas kokku saada

Nii Juss kui Sotsiaalkindlustusameti lastekaitse osakonna Lõuna piirkonna juht Birgit Siigur kinnitavad, et asjaolude muutumise korral on kõik pere juurest eraldamise protsessid on tagasipööratavad.

​«Meil on olnud juhtumeid, kus oleme koos lastekaitsega teinud vanematele ettepaneku, et olete nüüd järje peale saanud ja võiks teha kohtule taotluse vanemlike õiguste taastamiseks,» räägib Juss. Samas nendib ta, et need juhtumid on harvad. «Tavaelu on ikkagi see, et laps kasvab siin meie juures ja vanematega käiakse regulaarselt vastastikku külas.»

Oluline on vahet teha ka sellel, kas laps eraldatakse pere juurest pikema protsessi tulemusena (st perega on tehtud tööd, pakutud vajalikke teenuseid, mis ei ole peret aidanud ja soovitud lahendusteni viinud) või ajutiselt, näiteks hädaohu tõttu. Lastekaitsetöötaja võib kohtumääruseta lapse vanematest eraldada kuni 72 tunniks. Kui see on piisav aeg lapse heaolu tagamiseks, saab laps naasta oma vanemate juurde. Pikemaks kui 72 tunniks lapse perest eraldamise otsuse pädevus on kohtul, mis tähendab, et vajadusel peab lastekaitsetöötaja pöörduma avaldusega kohtusse.

Siigur kirjeldab ühte juhtumit, kus väikeses kortermajas jäi naabritele silma, et üks ema käitub aeg-ajalt oma lapsega väga kummaliselt. Märkasid ka seda, et ema paistis ebastabiilne ja ei käi vahel päevade kaupa lapsega korterist väljas. Seega edastasid naabrid info abivajavast lapsest omavalitsusele ja lastekaitsetöötaja käis perel külas, vestles pereliikmetega ja hindas pere abivajadust ning sõlmisid kokkuleppe pere abistamiseks. Lastekaitsetöötaja tegi koostööd ka lapse kooliga, et tagada infovahetus, mille põhjal oleks vajadusel esimese ohusignaali korral sekkuda.

Ühel hetkel juhtuski nii, et saadi teade, et ema pole mitu päeva kodust väljunud ja laps on koolist puudunud. Kodukülastusele läinud lastekaitsetöötajat tuppa ei lastud, selle asemel rääkis ema läbi ukse seosetut juttu. Olukorda ja võimalikke tagajärgi kaaludes, tuli lastekaitsetöötajal lapse heaolu tagamiseks paluda korterisse sisenemisel abi politseilt. «Sel hetkel oli see ainuõige otsus,» arvab Siigur, sest välja tuli kutsuda kiirabi ja ema vajas tervisliku seisundi tõttu hospitaliseerimist. Ka laps vajas rahustamist ja turvalistesse tingimustesse paigutamist.

Kuivõrd puudusid lähisugulased, kelle juurde last paigutada, tuli laps ajutiselt ema haiglas viibimise ajaks paigutada turvakodusse. Seal tegeles lastekaitsetöötaja lapsega edasi, selgitas talle olukorda ja käis temaga koos haiglas külas. Niipea kui ema haigus kontrolli alla saadi ja ta ravimite abil oli võimeline oma tütre eest uuesti hoolt kandma hakkama, läks pere koju tagasi.

Lastekaitsetöötajaid napib

Lastekaitse soovib ennetustööle suurt rõhku panna. Peredele pakutakse mitmekülgset abi, et aidata neil probleemidega toime tulla. Esmaseks eesmärgiks ei ole kunagi vanemaid ja lapsi üksteisest lahutada ja  lastekaitsja ennetav töö aitaks ehk ära hoida nii mõnegi lapse ajutiselt perest eraldamise.

Kahjuks napib selleks Eestis lastekaitsetöötajaid. On omavalitsusi, kus eraldi lastekaitsetöötajat palgal ei olegi, vaid neid ülesandeid täidab teiste kohustuste kõrvalt sotsiaaltöötaja. Sellistel puhkudel ei ole rasked tekkima olukorrad, kus abivajavad pered jäävad märkamata ning tarvilik nõustamine saamata.

Siigur meenutab üht perekonda, milles vanemad olid lahkuminemise äärel. Pereisa töötas välismaal ja käis kodus ainult nädalavahetustel, ema haaras stressi maandamiseks alkoholi järele. Ühiselt veedetu aeg möödus enamasti tülitsedes, mis mõistagi avaldas oma mõju lapsele.

Ärevaks ja närviliseks muutunud käitumine ei jäänud lasteaias õpetajatele märkamata ja sellest teavitati omavalitsust. Omavalitsuse töötaja kutsus vanemad oma kabinetti kohtumisele ja piirdus ühekordse vestlusega, kus vanemad kinnitasid, et peres on kõik kontrolli all. Ent mõne aja möödudes jõi lapsega kahekesi koju jäänud ema end purju ega märganud, et laps on öösel minema uidanud. Seepärast tuli lapsel veeta öö turvakodus.

Siigur on veendunud, et sarnaseid intsidente oleks vähem, kui igas omavalitsuses oleks üks või mitu lastekaitsetöötajat, kel jaguks ressurssi peretööd teha. Konkreetse juhtumi puhul on Siigur veendunud, et vanemate suhteprobleemid oleks selgelt esile tulnud, kui lastekaitsetöötaja oleks peret koduses keskkonnas jälginud ja igaühega eraldi vestelnud. Samuti oleks võinud lasteaialt ja perearstilt pere kohta infot palutud.  «Tegelikult see pere vajas toetust ja nõustamist. Tihedamas kontaktis oleks see välja tulnud,» sõnab Siigur.

Lastekaitse pole koll, keda karta

Ilmselt analoogsete eraldamisjuhtumite tõttu on lastekaitsjatest aegamööda kujunenud ametnikud, kelle ees hirmu tuntakse.) Siigur meenutab seika ühest kodukülastusest:  «Teate, lapsed ei öelnud mulle ukse peale tere, vaid uurisid värisedes, kas ma nüüd viingi nad lastekodusse ära.» Nimelt oli pereema külastusele eelnenud päeval lastekaitse kohta infot kogunud ja meediakajastuste ja foorumipostituste põhjal jõudnud ainuvõimalik järelduseni: kui lastekaitse juba kohale tuleb, küllap viiakse lapsed ka ära. Pelgust ei aidanud vähendanud ka see, et Siigur oma külastuse eesmärki eelnevalt telefonis pikalt lapsevanemale selgitas.

Negatiivse maine kujunemise põhjuseks peab Siigur eelkõige seda, et inimesed kipuvad jagama pigem negatiivseid kogemusi. «See on suht psühholoogiline.» Ta lisab: «Sellele ma ju vastu ei vaidle, et kogemusi ongi igasuguseid. Kindlasti ongi selliseid peresid, kellel need ongi ebameeldivad.»

Ebasoodsa arvamuse murdmiseks tuleb lastekaitsetöötajatel iga päev vaeva näha. Siigur usub, et hoiakuid on võimalik muuta edulugusid kajastades, teavitustööd tehes ja positiivsete kogemuste kaugu.  «Näiteks tol päeval lahkusime pärast mitut tundi vestlemist sõbralikult ning vanemad ja lapsed uurisid, millal neile jälle külla tulen.»