Ene Pajula veste: mammi loodab, et laste huvid seatakse alati esikohale

Ajakirjanik Ene Pajula Foto: Tairo Lutter

Mammi on juba ammu tahtnud kirjutada lastest, aga kogu aeg on midagi vahele tulnud. Kuigi – mida tähtsamat meie elus veel olla saab kui lapsed? Kui pole lapsi, siis pole ka homset päeva – niisama lihtne see asi ongi. Mammi on seda meelt, et kogu meie elukorraldus peaks lähtuma laste huvidest.

Mida arvata olukorrast, kus vägivaldne, jalavõruga isa hiilib ikkagi ümber oma naise ja väikse lapse kodu, kuigi kohus on talle sõnaselge lähenemiskeelu kehtestanud? Kusjuures sotsiaaltöötaja õigustab seda, väites, et isal võiks siiski olla õigus oma lapsega kohtuda, sest see mõjuks talle tema loodetavas ümberkasvamisprotsessis hästi. Mis sellest, et laps poeb isa isegi aknast märgates paaniliselt voodi alla.

Või olukorrast, kus ema on oma mehe ja kaks väikest poega maha jätnud ja uue pere loonud, uus lapski sünnitatud. Vanemad poisid, nii umbes 10- ja 12-aastane, õieti ei mäletagi enam, millal ema viimati nägid. Isa pole uuesti abiellunud, laste eest aitab hoolitseda vanaema. Nüüd andis isa kohtusse avalduse emalt hooldusõiguse äravõtmiseks. Sotsiaaltöötaja ja kohtunik otsustasid, et emale tuleb anda veel üks võimalus ja suunasid poisid psühholoogilisele nõustamisele.

Keset vestlust psühholoogiga tormas aga ema sisse ja kukkus poisse musitama, mille peale lapsed lihtsalt põgenesid. Kohtunik ja sotsiaaltöötaja nõuavad endiselt, et lapsi tuleks kohustada emaga kohtuma. Sest äkki on isa ja vanaema neid teadlikult ema vastu meelestanud.

Mammi ei pea vist lisama, et poistel võttis pärast ema lahkumist mitu aastat aega, et lapsepõlvest uuesti rõõmu tundma hakata. Nüüd suudeti poiste habras emotsionaalne tasakaal kolme minutiga uuesti hävitada.

Veel paar olukorda elust enesest. Vähioperatsiooni läbi teinud naine, kaheksa-aastase tütre ema, otsustas pöörduda kohtusse, et saada lapse ainuhooldusõigus. Ema elab isast lahus viimased seitse aastat ja kogu selle aja jooksul pole isa tütre vastu vähimatki huvi üles näidanud. Kohtumine sotsiaaltöötajaga mõjus emale külma dušina, sest too hakkas ema süüdistama, väites, et tema kui lapsevanema kohus oleks olnud lapse isalt elatis sisse nõuda. Ei tea kuidas, küsib naine, kui mees on kindla elukohata narko- ja kasiinosõltlane, keda perekond on püüdnud tulutult ravile saata.

Lapse ema tahaks olla kindel, et tema tütar ei pea täiskasvanuna hakkama isa võlgu maksma. Ja mida ütles selle peale omavalitsuse sotsiaaltöötaja? Et isa tahaks kindlasti oma sõltuvustest vabaneda, aga ei oska sellega toime tulla. Ja see, kui temalt lapse hooldusõigus ära võtta, teeb asja ainult hullemaks. Et aga ema mure lapse tuleviku pärast pole lambist võetud, selle tõestuseks veel üks lugu.

Mammil on üks tuttav kuuekümneaastane daam, kelle isa jättis maha kümneaastase tüdrukuna. Lõi uue pere ning pärandas oma maja selle teise naise lastele. Nüüd, üheksakümneselt, viisid pärijad ta hooldekodusse, aga keeldusid selle eest maksmast. Hooldekodu pöördus raha saamiseks muidugi seadusliku tütre poole.

Kas ta peabki nüüd maksma? Mammi teab ja lugeja ilmselt ka, mis suurusjärgus on hooldekodude kuutasud. Kas kohus võtab seadusliku tütre argumendid arvesse? Ja mis lõbu pakub kulukas kohtuskäimine? Omaenda isa vastu pealegi, kuigi isa pole temast kunagi hoolinud? Mis siis saab, kui mitte keegi ei maksa?

Möödunud talvel tõstis president Kersti Kaljulaid oma aastapäevakõnes esile koduvägivalla, mis tõi korraks avalikkuse tähelepanu alla ka naiste varjupaigad. Nende võrgustik oli Eestis kodanikualgatuse korras 15 aastaga täiesti märkamatult üles ehitatud. Ent nüüd otsustas sotsiaalministeerium asja enda kätte võtta ja otsis vähempakkumisega uued teenusepakkujad, kes soostusid töötama umbes kolmandiku võrra vähema rahaga.

Ent juba jaanuaris hakkasid ka need organisatsioonid, kes olid algul rõõmsalt nõus palju odavamalt tegutsema, üle Eesti häält tegema, sest üllatus-üllatus, üliodava hinnaga polnud lihtsalt võimalik teha sama head tööd, kui seni oli harjutud tegema ehk ametnikele mõistetavas keeles öelduna: seda teenust ei saanud enam pakkuda arvestatava kvaliteedilanguseta.

Kõige valusama probleemina tõid varjupaikade pidajad välja selle, et nende eelarves pole üldse ette nähtud raha lastele. Ometi vajavad vägivaldsetes peredes kasvavad lapsed tõsist, sageli pikaajalist psühholoogilist abi, mida suudavad anda vaid põhjalikult koolitatud psühholoogid. Mammi ei pea vist kirjeldama, kui traumeeriv võib lapsele olla vägivalla nägemine või – mis veel hullem – selle vahetu kogemine. Mis võib viia selleni, et täiskasvanuna ei kujuta ta teistsugust pereelu ettegi. Kuni me ei suuda katkestada seda lõputut ahelat, mis taastoodab peresid, kus lokkab vägivald, seni ei saa me end lugeda tsiviliseeritud riikide hulka.

Teine, võib-olla kurvemgi asi on see, et lapsed tunnevad ennast tekkinud olukorras süüdi.

Laste abita jätmine võeti jutuks ka Urmas Vaino saates «Suud puhtaks». Saate viimasel minutil, pärast seda, kui sel teemal oli poolteist tundi mõtteid vahetatud, tegi keegi sotsiaalkindlustusametist suu lahti ja ütles, et mis jutt see on, laste abistamiseks on vahendid täiesti olemas. Aga kus, seda ta enam öelda ei jõudnud.

Niisiis küsis mammi, uudishimulik kodanik, nagu ta on, seda pärast saadet sotsiaalkindlustusameti pressiesindajalt. Ta sai pika paljusõnalise vastuse, mille mõte oli selles, et mis iganes abi vajavad lapsed tuleb saata omavalitsuse sotsiaaltöötaja juurde. Näib, et kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja ressurss on põhjatu. Mis toob mammile meelde ühe ammuse värvika anekdoodi.

Ühele Nõukogude Eesti perele tulevad külla sugulased välismaalt. Nad üllatuvad juba aiaväravas: «Oh, milline suurepärane aednik teil on,» pole nad kiitusega kitsid. «Mis te nüüd, mul on naine,» teatab peremees pisut häbelikult.

Siis istutakse lauda, mis on, teadagi, heast-paremast lookas. «Teil on nii hea kokk,» tunnustavad külalised. «Oh, mis te nüüd, mul on naine,» läheb mees uhkusest puhevile. Lapsed on lauas lausa korralikkuse etalonid. «Teil on lapsehoidjaga vedanud!» – «Oh, mis te nüüd, mul on naine!»

Lõpuks leiab külaline vaiksema hetke ja küsib mehelt, kuidas too oma voodielu korraldab. Kas tal on kindel agentuur, kas on kokku lepitud kindlad nädalapäevad või on võimalik daam kohale kutsuda ka spontaanselt? Mees on rabatud: «Mis te nüüd, mul on naine!» – «Sa ometi ei maga selle tööhobusega?!» on nüüd sugulase jahmumise kord.

Mida kõike võiks omavalitsuse sotsiaaltöötajaid veel tegema kohustada, seda saab igaüks edasi mõelda oma rikutuse tasemelt. Igatahes on mingi ministeerium järjekordselt arvanud, et saadame alaealiste komisjonid laiali, sest meie omavalitsustes on ju sotsiaaltöötaja!

Mammi teeb sotsiaaltöötajate poole sügava kummarduse. Pole kahtlustki, et nende töö on raske ja väga sageli tänamatu, sest peaaegu kunagi pole neil võimalik langetada otsust, mis rahuldaks kõiki osalisi. Mammi möönab, et pereasjadest ongi raske sotti saada.

Aastakümneid oli enesestmõistetav, et kui kohtus läks laste jagamiseks, siis mõisteti laps emale. Praegusaja lapsejagamislugusid kuulates tundub mammile, et nüüd on selleski küsimuses võetud aluseks võrdõiguslikkus. Aga, armas lugeja, kas sina kujutad ette, et peaksid elama vaheldumisi ema ja isa juures? Nädala ühel aadressil ja nädala teisel? Ja nii kuni täiskasvanuks saamiseni? Kas see ikka on alati lapse huvides?

Mis kõige hullem, mammi on kuulnud lugusid sellest, kuidas rikkad isad lähevad läbi halli kivi, et oma tahtmist saada. Neil ei pruugi olla erilist huvi oma lapse vastu, aga nad tahavad naisele ära teha. Ja kui sotsiaaltöötaja neile selles jalgu jääb, siis teeb ta kõigi selle süsteemi inimeste elu põrguks.

Mammi peab tunnistama, et tal ei ole head lahendust kõigi nende probleemide lahendamiseks. Ainus, mida saaks kohe teha, on omavalitsuste parem rahastamine. Kui ülesandeid juurde antakse, peab tulema kaasa ka raha. Eriti siis, kui need ülesanded on seotud laste heaoluga.