Vilniuse kesklinnas asuva kultuuriministeeriumi koridorid on peaaegu inimtühjad, sest siingi on tööpäev alles alanud. Pärast kehvasti magatud ööd (aga kes siis ei ehmataks end tükiks ajaks poolsurnuks, kui hilisel õhtutunnil hotelli vastuvõtust ulatatud magnetkaardiga oma eeldatavasti inimtühja tuppa sisenedes võtab sind vastu hoopis pahvakas täissuitsetatud õhku ja kaks alasti inimest, kes samuti sissemurdmisest kreepsu saavad) tunduvad eredalt valgustatud koridorid kuidagi ebareaalsed. Mustas kleidis Daiva Parulskiené kiidab soojalt Eesti kultuuriministeeriumi meeldivat väiksust ja kompaktsust ning juhatab meid oma viltuse laega kabinetti, et valgustada Arteri lugejaid, kuidas kavatseb Leedu oma suurt sünnipäeva teistes riikides tähistada.
Huvitava tõigana olgu kohe öeldud, et ei Parulskiené ega ükski teine Leedus küsitletud ametnik osanud umbkaudseltki öelda, kui palju leedulasi on taasiseseisvumise ajal välismaale elama läinud. Peamise sihtkohamaana nimetatakse aga Ühendkuningriiki, Iirimaad ja USAd.