/nginx/o/2008/07/01/53363t1hf555.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2017/09/25/7137885t1he32c.jpg)
Tasuta arstiabi jagamise asemel peaks riik selgeks tegema, miks osadel inimestel puudub ravikindlustus, mitte kulutama töötegijate maksudest kogutud raha võõraste raviarvete tasumiseks, leiavad endised rahandusministrid Maris Lauri ja Aivar Sõerd.
Endised rahandusministrid kritiseerivad Ossinovski ideed (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Praegu on nii, et ravikindlustuseta inimeste vältimatu ravi tagatakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel ja näiteks tänavuses eelarves selleks ette nähtud 8,3 miljonit eurot,» rääkis Andrus Ansipi esimeses valitsuse Rahvaliidu rahandusministrina töötanud Aivar Sõerd. Täna on ta riigikogus kui Reformierakonna esindaja.
Sotsiaalministeeriumis on praegu kaalumisel variant katta nende inimeste puhul ka muud raviarved. Ehk neile tagatakse samasugune ravikindlustus nagu tööl käivad inimestele, kelle eest maksab sotsiaalmaksu tööandja või maksab inimene ise ravikindlustuse eest.
«Aga kes selle kindlustamata isikute kindlustuse siis kinni maksab, kas teised kindlustatud või läbi eelarve kõik teised maksumaksjad?» tahab Sõerd teada. Tema hinnangul peaks sotsiaalministeerium kõigepealt analüüsima, mis põhjustel on inimesed ravikindlustuseta ja mida annaks teha, et ravikindlustuseta inimeste arvu vähendada.
Sõerdi sõnul on Eestis laialt levinud praktika, et nn vabamate elukutsete puhul töölepingut ei vormistata ja töösuhte asemel näidatakse teenuse osutamist läbi osaühingu. Selliselt hoitakse kõrvale sotsiaalmaksu maksmisest. Maksuameti andmetel on selline praktika, ehk OÜtamine laialt levinud.
«Kui praegu makstakse selliste OÜde alt omanikele vähemalt miinimumpalka, et tagada ravikindlustus, siis juhul kui riik tagab igal juhul ravikindlustuse, pole vajadust ka enam miinimumpalka maksta,» on Sõerd veendunud.
Ta lisas, et valitsus on juba järgmise aasta eelarve kuuldavasti ära otsustanud ja enam pole võimalik sinna mingeid kulusid lisada.
Inimesed vastutagu oma tervise eest enam
«Leian, et igasugused muudatused, mis vähendavad või kaotavad Eesti ravikindlustusest kindlustuslikke aspekte, pole õiged,» sõnas endine rahandusminister Maris Lauri (Reform), kelle väitekiri käsitles just tervishoiu ökonoomikat. Praeguse riigikogu liikme hinnangul tuleks pigem kaaluda, kuidas suurendada inimese vastutust oma tervise hoidmisel ja ravimisel, mitte seda vastutust vähendada.
«Teie värskest artiklist selgub, et minister kaalub ja peab õigeks kindlustusest loobumist. 13%-lise makse säilimine ravikindlustusmakse nime all, kuid selle sisu kaotamine (kindlustatuse olemasolu) ei säilita ravikindlustust,» leiab Lauri. Tema hinnangul oleks sel juhul tegemist ikkagi kindlustussüsteemi kaotamisega.
«Lihtsalt osa inimesi maksab maksu, millest finantseeritakse kõigi ja kõiki tervishoiuteenuseid. Selle maksu võib ju siis liita ka tulumaksule või nimetada tervishoiumaksuks, kuid kindlasti ei oleks tegemist enam kindlustusmaksega,» on Lauri veendunud.
Kindlustuse põhimõte on see, et kindlustaja ehk Eestis töötav inimene tasub kindlustatavate (ta ise, tema lapsed, aga ka pensionärid) eest ning haigestumisel on tagatud kokkulepitud kulude (ravimine, osaliselt ravimid, haigusrahad jm) katmine kindlustusandja ehk haigekassa poolt. Kui kindlustaja pole maksnud, siis pole ka ligipääsu teenustele ehk tuleb endal tasuda või jääda neist teenustest ilma.
Lauri sõnul on tervishoius teatud olukordi, kus ühiskonna huvides või inimlikust aspektist lähtudes on otstarbekas teatud tervishoiuteenuste tagamine inimestele, kel ei ole kindlustust. Seda tehakse riigi muude maksutulude arvelt. «See peab olema selgelt piiritletud ja kõigile arusaadav,» toonitas riigikogulane.
Lauri möönab, et Eestis on ravikindlustuses kindlustuslik aspekt vähenenud ja tema arvates peaks kindlustuslikku aspekti tugevdama isikliku motivatsiooni suurendamisega.
«Jah, on hulk erijuhtumeid ja erilahendusi, kuid ehk oleks arukam leida nendele erijuhtudele loogilised ja ühtsemad lahendused, mitte lihtsalt ütlema, et küll riik maksab või õigemini, küll teised maksavad,» on endine rahandusminister veendunud.