/nginx/o/2011/04/26/565972t1h08b2.jpg)
Kui teistes linnades on bastionid suuresti hävinud, siis Narva sajandite vanused kaitseehitised on säilinud koguni 80 protsendi ulatuses. Pole aga kindel, kui kauaks, sest pilt muutub iga aastaga nukramaks. Ka Postimehe külastuse ajal pudenes seintest kive.
Narva muuseumi direktor Andres Toode on bastionide saatuse pärast mures. «Tundub, et lagunemine hakkab jõudma sellisesse faasi, kus igal aastal tuleb alla korralik lahmakas,» nentis ta. «Kui bastionid oleksid viimase 150 aasta vältel lagunenud samasuguse kiirusega, poleks praegu enam midagi alles.»
Narva ehitati bastionid Rootsi ajal 17. sajandil, nagu ka Tallinna, Tartusse ja Pärnusse, kus neist on väga vähe säilinud. Narva bastionid olid aga prioriteet, ehitusel töötas tuhandeid mehi. Ka läksid Narva bastionid maksma rohkem kui teised kindlusehitised üle Eesti kokku. Seega pole ka nende korrashoid kunagi odav olnud.
Lagunemises süüdi vesi
«Bastionide remontimine on olnud aktuaalne teema kogu aeg. Viimased 150 aastat on need ikka kuskilt lagunenud ja kärisenud,» tõdes Toode, kelle väitel ei saa üks kohalik omavalitsus kindlasti nende korrashoiuga hakkama.
Toode tegi Postimehele ringkäigu ümber kaitserajatiste. Põhjapoolsel Gloria bastioni müüril pole enam siledat välispinda nähagi, sest mitu kivikihti on gravitatsioonile alla vandunud. Kaarjad avad on oma vormi kaotanud, üksikud kivid seisavad vaid hea sõna peal. Pildi muudavad veelgi troostitumaks käikudes vedelevad sadakond süstalt.
Näitamaks, et probleem pole uus, märkis Narva eesti gümnaasiumi ajalooõpetaja Tanel Mazur, et juba 1930ndail Narvas muuseumi direktoriks olnud Arnold Soom kirjutas oma mälestustes, et bastionid lagunevad, aga midagi teha ei saa, sest raha pole ja riik ei anna.
Põhjasõja järel muutus Narva, mida Rootsi kuningas soovis ehitada oma riigi teiseks pealinnaks, provintsilinnaks. Bastionid hakkasid kiiresti lagunema pärast seda, kui need 1863. aastal Tsaari-Venemaa kaitserajatiste nimekirjast maha võeti ning sinna lubati ehitada maju ja istutada parke.
Kiires lagunemises on süüdi vesi. Ehitusel rajati äravool läbi bastionide, et vesi ei satuks seintesse ega hakkaks neid lõhkuma, ent Teise maailmasõja pommitamise käigus lõhuti suur osa drenaažist. Seetõttu voolab nüüd vihmavesi müürikihtide vahele. Samuti suunati Nõukogude ajal enam-vähem töötavatesse drenaažidesse kanalisatsioon.
«Sel territooriumil leitakse ikka mingeid torusid, nii nõukaaegseid kui 150-aastast drenaaži, mida kaardi peal ei ole ja mis on kohati ilmselt katki kaevatud,» seletas Toode.
Viimati renoveeriti bastione möödunud sajandi 80ndatel aastatel. Vahepeal on tehtud ainult avariiremonti. Paarikümne aasta jooksul on linn leidnud mõned miljonid, kuid see on vaid piisk meres.
Selleks et peatada bastionide lagunemine, oleks tarvis umbes 12,8 miljonit eurot ehk 200 miljonit krooni, tõdes muuseumijuht. «Ja sel juhul räägime eelkõige põhjapoolsetest bastionidest, mis on kõige rohkem lagunenud,» täpsustas ta. «Ega kordategemine pole lõplik lahendus. Ka edaspidi peab eraldama mõned miljonid (kroonides – toim) aastas selleks, et neid korras hoida.»
Kallis küll, aga Toode sõnul pole midagi parata – seda võib nimetada kas pärandiks või taagaks, aga kui bastione uhkusega turismivoldikutele pannakse, siis peaks nendega ka vaeva nägema. Toode rääkis, et riigijuhtidele on korduvalt saadetud murekirju, millele vastatakse, et tegu on vajaliku objektiga, kuid ei midagi konkreetsemat.
Muuseumijuht näitas järjekordseid lõhesid järjekordses müüris ja tõdes, et seegi suur tükk kukub lähiaastatel alla. «Siit on alla tulnud karniisikivid,» osutas ta, märkides, et bastioni müür oli algselt tahutud kiviga. Praegust konarlikku reljeefi vaadates selle peale ei tuleks.
«Varingud hakkavad vaikselt kumuleeruma. See ongi põhjus, miks me lärmame,» rääkis Toode.
Varingud on igapäevased
Honori bastioni juures on karniisi ja tahutud kivi isegi päris palju näha, ent sealgi eristuvad seinas lahmakad augud. «Need on sel aastal tekkinud,» teatas Toode.
Just sel hetkel kuuleme müra. Järjekordne tükk seinast on meie selja taga alla sadanud. Sildid, et müür on varisemisohtlik, on igati asjakohased. Kohati on ohu tõttu ehitistele aiadki ümber tõmmatud ja kõnnitee sealt mööda suunatud.
Jõuame Victoria bastioni juurde. «Kui me üheksa aastat tagasi Narva tulime, oli see sile,» näitas Mazur üht väga armetus seisus seina. Müüri all on näha värsked varingud, lumigi on kivide all sulamata.
Mida kauem korraliku remondiga oodata, seda kallimaks bastionide korrastamine läheb. Selleks et asjad liikuma hakkaks ja bastionidele enam tähelepanu pöörataks, süüdatakse 30. aprilli õhtul Narva bastionide ümber sada lõket.
/nginx/o/2012/11/16/1436876t1h41bf.jpg)