Ummik on ainult emotsionaalne probleem!

Eesti pealinn on nagu kikilips, kus ida- ja läänepoolsetest suurtest linnaosadest pressivad autod Tallinna lahe ja Ülemiste järve vahele surutud kesk- ja vanalinna. Foto: Artur Kuusi illustratsioon

Selleks ei pea elama Tallinnas, et tunda ja tõdeda: linnade tänavad on autodest umbes, liiklus tõrgub ja seisab. Aga lahendused, mis autohulluse vastu enamasti käiku lähevad, teevad asja üksnes lootusetumaks.

Nüüd on küll midagi hullu juhtunud, mõtles telemees Kristjan Jõekalda. Ta sõitis õhtupoolikul pärast tööd – kell oli viie ja kuue vahel – Tallinna kesklinnast koju, Viimsi poole. Sellisel ajal on liiklus Narva maanteel niigi tihe, aga sedapuhku venis autovool eriti vaevaliselt. Kulus vähemalt 20, kui mitte 25 minutit, enne kui Jõekalda jõudis Tallinna Ülikooli eest «Russalka» mälestussamba juurde. Isegi jalgsi oleks nood poolteist kilomeetrit saanud kiiremini läbida. Ja mis ta siis nägi!

Nägi, nagu ta kirjeldab, kuidas kaks smart casual’ i riietunud meest, mõlemal ülbe nägu ees, seisid kumbki oma auto kõrval keset sõiduteed ja ilmselt ootasid, kuni saabub politsei, kes ütleks neile, et see, kes teisele tagant sisse sõitis, on igal juhul süüdi. «Tõenäoliselt ei suutnud nad omavahel kokku leppida ja kogu ülejäänud seltskond kannatas,» lausub Jõekalda. Vähemasti nii palju, kui tema silmas, polnud autodel häda suurt midagi.